Ma olen tihti kirjutan midagi ja siis selle jätnud drafti. Sest see, mis ma olen kirjutanud ei ole ilus. See on olnud hala ja ving. Ja peale vaadates ei ole ju nagu millegi üle mul viriseda. Ja kas ma tahan lugeda aasta pärast, et mul oli paha tuju? Milleks?

No eile näiteks mul oligi tuju paha. Ma ei saa aru, kas ma olen väsinud või olen ma laisk. Või on kaamos. Või on asi selles, et päev läbi istudes vajud lõpuks kössi ja ei tahagi enam midagi muud kui ainult pikali heita. Ja telekat vaadata. Ja süüa. Ja üldse on koguaeg paha, sest kõht on kas väga väga tühi või väga väga täis ja ma reaalselt tunnen kuidas see kõhunahk venib kui ma söön. Ja liiga palju söön. No ja siis on rutiin. Tahtsin teha ühe rutiinivaba päeva ja jätsin K lasteaiast koju. Siis selgus nagu ikka, et need asjad, mis ma arvasin korras olevat seda teps mitte polnud ja ma terve päeva jooksul tõusin umbes 3x arvuti tagant. Et panna talle järgmine multikas. Aasta ema. Me ei jõudnudki teha midagi toredat terve päeva jooksul. Kui siis ainult mannavahtu. Mis jälle venitas seda kõhunahka. Ma isegi trennist ega ujumisest pole see nädal rõõmu tundnud. Ei taha ei viitsi, ei näe mõtet. Raske on selline hädapätakas olla.  Ja siis asjad, mis ei ole küll minu asjad, aga ometi teevad tigedaks.  No näiteks, et mehed on isekad mölakad. Nii pehmelt öeldes. Et mitte öelda midagi muud, sest sellel pole ka mingit mõtet. Ning siis on veel see hirm. Ma isegi ei tea mille ees. Selle ees, et koer ulub ja titt ei saa magada. Ja siis titt ei maga ja mina lähen hulluks.  Ja sellepärast on ju ometigi vaja juba praegu muretseda.

Õnneks ma lugesin eile mitut artiklit, mis mu silmad avasid. Et selline negatiivne mõttelaad on mu enese tekitatud ja ma saan selle vastupidiseks muuta kui ma tahan. Ja et ema rasedusaegsed tujud mõjutavad tulevase beebi käitumist. Tsitaat:
Uuringu käigus selgus, et emakasisese keskkonna muutustele - näiteks suurenenud kokkupuutele ema kortisooli hulkadega - järgnevad loote kohandumused geenide avaldumise regulatsioonis võivad viia probleemideni lapse närvisüsteemi arengus.

Holy grap -  kui ma ei taha endale mingit närvihaiget ärevushäire käes piinlevat last, siis tuleb ennast kokku võtta ja mitte olla ise selline hädapätakas. Eriti kuna reaalset põhjust ju ei ole. Vähe sellest, on tehtud uuringuid, et vanavanemate toitumine mõjutab tulevaste lastelaste geene ja hiirte peal on kindlaks tehtud, et kui selline hädine isahiir, kes teiste käest koguaeg kottida sai(st oli stressis) pojad valmis meisterdas, siis need pojad olid ka kerge hälbega võrreldes nende isahiirte poegadega, kelle isasid(kes olid sama hädised) ei kotitud (st ei olnud stressis). Vot selline vastutus. Ja ma siin nüüd mõtlen endale veel ise hädasid juurde. Rikun enda, laste ja lastelaste elud ära. Või tegi seda juba minu vanaema?

Eile me k-ga igatahes meisterdasime lumememmi ja elu tundus täitsa lill. Mütse ma ainult ei suutnud millestki neile välja võluda.