Olen mitu aega mõelnud, et võiks midagi kirjutada, mitte et mu elu nii põnev oleks, aga ega see pole mingi seiklusblogi ju kah. Kirjutatakse igavamaidki asju. Endal hea kunagi lugeda, et jääks meelde ka igapäevased väikesed asjad, mis näiteks meele rõõmsaks teevad. Äkki teeb üle lugedeski veel meele rõõmsaks, topelt õnn ühest väiksest hetkest. Mai oli näiteks  imeline kuu, ma olen ikka vaimustuses sellest, et päevad on pikad, õhtud valged, kell 9 õhtul saab veel rattaga sõitma minna, et õue minekuks ei pea 10 minutit last riidesse toppima (üldse on puhas rõõm juba see, et selle toppimise teeb ta ise ära  ja on pealekauba veel eriliselt tubli, ilus, tark ja osav) ja ei tule meeldegi, et apteeki peaks minema või kas kodus ikka mett ja küüslauku on. Enam ei  tahagi üheotsa piletit Küprosele, täitsa hea meel on, et sai tagasi tuldud.  Enam ei pea maximast kurki ostma ja ma eile sõin peale hommikust omlett  kuni õhtuni ainult maasikaid. Hommikul käisin jooksmas ja lõpetasin selle sulpsuga jõkke. Jah, väikesed asjad, ei ole midagi paremat.
Tarmo on vahepeal suuri tegusid ka teinud.

Jaanid olid ka lahedad- väsitavad, pikad ja täis mitte midagi asjalikku tegemist, aga seda mitte midagi asjaliku sai tehtud koos toredate inimetsega ja see oli päris tore. Ja midagi me ju ikka tegime ka...näiteks lõket.

No ja muid tegusid ka :)


Ja ma ei oleks viitsinudki midagi kirjutada, aga mu tööprogramm hangus kinni ja ma ei ole viitsinud veel restarti teha. Oma kohvijooki ka tahaks, aga ei ole veel viitsinud alla tegema minna. No ja mis sa siis ikka teed kui enam midagi muud ei viitsi teha :)