Võitlesin mis ma võitlesin, aga jagu see lõpuks minust sai. See titega kodune olemine. Tunnistamine, et see on tegelikult okei ja ma võin seda endale lubada. Et tegelikult ei pea jooksma nagu arutu ringi ja ennast kasulikuks tegema. Et võidki keset päeva titega peegli ees tantsida, mis siis, et teised on tööl. Ja kui titt magab võib ühe peaaegu kohvi juua ja niisama olla. Sest kõik on valmis, põrand on puhas, hoidis on purgis, söök on soe. Ei mingit suuremat eesmärki, ei mingit linnukest kuskil kirjas. Olla tavaline, lihtne. Ainult natukene ja praeegusel hetkel. Sest see kõik läheb mööda enne kui ma arugi saan. Ja siis on kahju. Ma tean, sest see kõik on juba korra juhtunud.

Aga muidu, kus on inimesi, seal keeb elu. Või mis ta ikka niiväga keeb,  hea, et natukenegi podiseb. Tühjas potis poleks sedagi. Ja millest ja kellega me siis küll räägiksime.