Kurat  "äkki see on ikka kõik või vähemalt natukene mu ettekujutus". Jälle. Noh, see õpitud enesehaletsuse muster. Samas, ma olen väga veendunud, et ma olen alati objektiivne.  Sest ma ju tean. Samas ma olen paljudes lihtsates asjades ka päris kindel olnud, faktid aga on näidanud hiljem vastupidist. Ometi, ma olin nii kindel.

Deprekas on vist üks hirmus asi. Vist õnneks, sest ega ma ei tea, vist. Kolm päeva oli käega katsuda, täitsa kohe nii, et süda füüsiliselt valutas ja padi oli märg. Õnneks läks üle. Noh, tõusis nagu natukene tuhast või nii. Sellepärast ma selle pildi tegingi. Õnneks või nii.


Viiruste möll ka ehk selleks korraks vaibunud. Et kui vahepaeal on halvem, siis tavaline on juba päris hea.

Ma ei julge rõõmustada. Aga pean. Jah, on hästi.