Uusaasta lubadus, panna kirja head asjad. Igav eluolu, tegin seda käisin seal postitus. Mõtlesin osta märkmikku ja kirjutada sinna. Aga käsitsi kirjutamine on liiga raske, selleks tuleb arvuti tagant lahkuda.

Issand kuidas tahaks halada. Panna kirja kõik, mid ama valesti tegin ja mis kõik rappa läks. Nutta ja vinguda.

Aga reedel mõtlesin eelmise päeva peale -

Neljapäev: Mul oli hea tuju. Hommik - meil oli Kassuga aega, sest smuutikann oli nõudepesumasinas ja ei saanud hommikusööki teha. Ja enne seda ei saa ka midagi tegema hakata.  10 minutit võimlesime. Tegin lennukit ja silda ja hobust ja viskasin teda õhku. Tema naeris ja mul oli hea meel.  Jõudsin veidi koristada. Jõudsime õue, kraavile uisutama, palli taguma, kanu söötma, sallid üle näo ja põsed punased. Oi tuul. Tuppa. Ilma jonnita, ilma jaurungita. Küsis suppi. Jah, mul on suppi. Head ja tervislikku, ise tegin.  Sõi, kiitis. Tuli "naama". Kellel mäng, kellel töö. Lõuna. Tuttu. Peaaegu ilma jaurungita. Suhteliselt valutult, ja ta jäi. Päriselt tuttu. Üles, bussile. Kassule meeldib bussiga sõita. Mulle ka, sest siis saab kuskil äkki natuke kõndida.  Ilm oli paremaks läinud. Kõndida on nii mõnus, isegi 15kg pamp süles. Mõnus. Lastevahetus. Läksin külla. Issand mul on sõpru. Natuke jutustamist,  kuidas kõik on suhteline ja mis on kellegil mureks ja rõõmuks. Trenni. Pool täis või pool tühi? Ja sai jälle natukene kõndida. Mul on sellest nii suur puudus. Koguaeg tahaks kõndida, aga pole kuskile minna. Kõnniga. Ja siis sai süüa. Nii kaua kuni uni tuli. Magus uni. Oli ju tore päev.

Täna, ma tunnen tuleb nõme päev. Sest ma tean, mis on ja miks see on ja ah...tuju pole ja ei tule. Ja homme, jälle see vaikne vaikus.

Ma pean täna ekstra pingutama, et hoida seda positiivsust. Kuidagi. Või vist mitte. Äkki ma täna ikka natukene ulun ja lasen sellel olla nii nagu on.