Ma olen ilmselgelt liiga diip. Või aravan seda ja eeldan, et elu ja olemine peaks seda ka olema. Sest keegi ei küsi miks või mida see sümboliseerib. Esimene päev, ma saan aru kerge pettumus, et ma olla salatseja ja valetaja. Eks ma mõistan, veidi. Aga keegi ju ei küsinud ka. Et kuhu ja milleks. Ma tahtsin ise, ilma mingi mõjutuseta, sest ma olen väga mõjutatatv, otsustada. Lihtsalt ise. Ilma arutamata ja läbirääkimata. Lihtsalt, sest ma tahan. Natukene see röövis seda rõõmu ja elevust.  Ok kui keegi ei küsi, siis äkki ma pressin end peale ja räägin ise, aga elu ja olu segab. Lähenesin siis teiselt poolt. Üritasin rääkida, et mis on lootus ja miks ma pean seda hoidma ja nii edasi. Võib-olla mitte kõige selgem ja ladusam 7-aastasele. Vastus oli midagi sellist:"tead, ühel juutuuberil on siit terve käsi ja siin rinna ees ka....". Ah, päriselt. Tegin üksi ja elan selle teadmisega siis ka üksi edasi. Sümbol omaette seegi.

Ma olen maganud siiani terve jaanuari.  Väga huvitav. Kuigi mõtteid ju oleks. Küllaga. Pühitud kõik.

Selle kuu märksõna. Häshtääg kirves nagu üks siin korrutab.  Raske on, aga hea. Vahelduseks, et ei pea tühja jooksma. Et selg on märg, aga riit kerkib. Ja pärast on hea tunne, et midagi on tehtud. Midagi reaalset. Ja selle eest ehk on ju uni välja teenitud.

Ma igapäev loodan, et ma prioritiseerin veidi ringi. Et kõik ei pea väsitama, põletama ja teenima - medalit ja raha. Et ma ei hauguks ja hammustaks. Vaid kallistaks. Vähemalt ostsime ühesugused teksad. See oli päris tore :) Pidin ostma märkmiku ja kirjutama iga päeva kohta. Lihtsalt midagi head, hoolimata sellest, kas peamine emotsioon on selline. Ma tunnengi, et ma tahan koguaeg kurta, et kurdan ja hakkab kergem. Äkki kui ma ei kurdkas vaid kiidaks siis ei hakkaks ainult kergem vaid hakkask hoopis parem? No on ju diip.