Ma andsin küll lubadusi. Suure suuga kohe. Endale. Midagi teha rohkem ja midagi vähem. Palju asju.

Käisin 1.jaanuar jooksmas. Ja oligi selline uuestisünni tunne. Et pole seda vana taaka kaelas ja kõik on värske ja ma saan kõigega hakkama ja reaalselt suu oli kõrvuni terve see aeg. Õhtuks juba oli muidugi selge, et üleöö ma ikka ei muutu. Järgmiseks hommikuks oli selge, et asjaolud ei muutu ikka kohe üldse. Aga ma veel ei anna alla, sest sellega ei võida ka midagi.

Reaalne elu on hetkel see, et Kassu käib ja öögib ja teised panevad panuseid suurele küsimusele, kes on järgmine?

Aga hoolimata sellest, et ma vist feilin selles mida ma nii väga tahtsin (või äkki siis ikka ei tahtnud, äkki ma lihtsalt arvasin, et ma tahan? Ah, loll lohutus. Issand saa juba üle ja lase minna nii nagu läheb) Et elu ja aasta tõotab tulla põnev. Äkki peakski panustama rohkem kuskile mujale, äkki sealt kuskilt mujalt tuleb rohkem tagasi. Rahulolu ja rikkust.

Ma olen ammu, alates juba eelmisest ja see oli ammu, tahtnud uut pilti. Aga pole seda õiget. Paar aastat on olnud kaks kavandit. Üks tähistab neid uneprobleeme, mille küüsis ma oma mõtete tõttu olen, seda üksiku hundi tunnet, mis pole otseselt halb vaid pigem lihtsalt nii on, et ma olengi see eraldunud hunt metsas ja seda pidevat rahulolematuse tunnet. Et see pilt sümboliseerib seda, et ma aktsepteerin seda ja nii on ja sellest pole midagi. Teine on natuke naiivne. Tõuse tuhast ja võida. Nagu seda poleks piisavalt proovitud, nagu see ei lõpeks alati ühte moodi. Saatsin kunstnikule ära esimese, sest see olen mina ja nii on. Ja kohe tundsin, et see on vale. Et ma päriselt ei taha selles lõksus igavesti olla. Tahaks ikka tõusta, mis siis kui see ka on tsükkel. Et vajud jälle tuhka tagasi.Fall down seven, get up eight. Or thousand and thousand and one. Või midagi sellist. Ma tegin siis selle teise.