Tegelikult ei muutu ju midagi, ainult kuupäev, ainult number. Aga tunne on ikka. Jõulutunnet ei olnud, aga see tunne on.  Et peaks nagu alustama uuesti, mõtlema ja tegema mõne muutuse, endas.

Ma ei teagi, mul ongi kõik hästi ja võimalus ainult minna edasi, paremaks. Mõelda positiivselt ja minna vooluga kaasa ja kõik on viimse peal. Aga hoopis hirm on nahavahel. Et tegelikult ei ole sellest mõtlemisest kasu ja vahel ikka ju kukutakse läbi ja kõik ei lähe ainult üles ja otse. Et ehk ongi juba liiga hilja ja kui ikka ei ole seda särtsu siis seda ei tule ka. Mängisin üle ja ei kandnud välja. Kahju ja piinlik lugu.

Lugesin  mingit artiklit, stamp, klishee ja muud jutud. Asjad, mida jätta vanasse aastasse. Lugesin kõva häälega. Tundus nagu oleks ise kirjutanud, iseendast. Ja mitte ainult mulle. Oleks siis ainult nii, et mõtled ja kohe ongi kõik nii nagu peab. Oleks oleks.