Natuke naljakas oli. Kuusk oli naljakas ja kuusetoomine oli naljakas ja jõuluvana oli naljakas. See kuidas Kassu neljandal katsel silmad maas peaaegu luuletust luges, see oli ka naljakas. See kuidas Karolin sai aru, et see jõuluvana siiski pole päris võõras mees, sest hääl ja nina on tuttavad, aga seda lüli kokku ei pannud, et kus need kingitused tulid. Need lihtsalt leiti ukse tagant. Täiesti siiralt. Ei mingit loogikat. Mis siis, et mõne kingituse paber oli sama, mis ümber ta enda aabitsa. Tähtsusetu detail. No natukene veel seda jõulumuinasjuttu. Naljakas oli, kuidas me Karoliniga lugesime 5 inimest rohkem. Kuidas me viimasel hetkel tõime juurde veel ühe laua ja laenuks natukene kahvleid ja siis kui kõik olid lauäärde sätitud ning üks laud tühjaks jäi. Matemaatika. Järelikult mahuks veel, alati mahub viis veel. Naljakas oli, kuidas Kassu iga pakki avades "ossssaaaa, vaaaata " hüüdis ja kuidas Karolin lätikeelt veeris.
Ja hea oli. Söök oli hea ja üsna parajalt. Ja ma sõin. Ikka hoolega. Ja et keegi ei torisenud. Eriti. Et midagi on puudu või tool on kõva või mida iganes. Ja mul oli nii hea meel. Et me siin lauaääres istusime ja kohal olime. Mulle tundub see ikka natukene uskumatu. Et ma ei ole ehk parim võõrustaja või inimene üldse aga sellest hoolimata. On laud pikk ja rahvast täis. Ja see on nii hea.
Natuke palju sai ka. Nii üht kui teist. Aga nii see lihtsalt on, sest sellised me siin oleme ja isegi jõuluhärdus ei muuda seda.
Ja vähe sai ka, und näiteks. Aga see on selle kõige paljuga seotud. Ja killud toovad õnne äkki. Kui need talla alt kätte saab.
Ilmast vaatasin mööda. See on ja oli kohutav. Aga täiesti paratamatu. Ja mida ei saa muuta, selle pärast pole vaja muretseda. Teooria.
Pilte sai ka. Natuke läheb aega.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar