Enne kui jõul ja härdus peale tulevad. Vanad asjad eest ära.

Laatsaret oli korralik, tõbi niitis väikseid.  Ja jälle vana tõde, et ei ole midagi paremat kui terved lapsed.  Siis kui nad diivanilt tõusevad ja köhimise vahepeal suu kinni ka panevad. Täielik õnn. Päriselt.

Käisin pealinnas, jälle.  Täitsa niisama. Elu ja inimesi vaatamas ja kohvikus istumas.  Kuigi ma arvasin, et mul ei ole ju aega ja mul on ju kiire ja tead sa ka mis kütus maksab ja on ju detsember. Ja joosta on vaja. Ja ma ikka vist pole seda välja teeninud.  Aga nii tore oli. Et kuigi aeg läheb ja kiirelt läheb,  eluolud muutuvad, siis mõningad asjad jäävad ikka samaks.  Tuli kohe selline soe ja hea tunne.  Et isegi mul on sõpru.  Nii tore ju.

Eelmine nädal käsime ka pealinnas, kontserdil. Karvaste. Tõdesin, et see aeg on nüüd vist küll mööda läinud. Iseenesest on väga hea bänd, laulud mulle meeldivad, kontsert oli täis energiat, frontman suurepärane ja positiivne(midagi üllatavat), lai naeratus näol (niipalju kui karvade vahelt paistis) ja puha....aga ...no ei ole enam see. Või õigemini mina ei ole enam see.