Mul tõotab tulla huvitav nädal. Loodan, et ei lähe nii nagu tavaliselt nende asjadega, mis ma arvan, et on põnevad ja kohale jõudes on jamad. Sest nad lihtsalt on jamad või mina ise teen nad jamaks. Enamasti viimane. Mati võiks ka tulla vahelduseks, ma nii ootan ja mul on teda nii vaja. Unemati täpsustuseks.
Mind ootab ees 5 päeva jooksul 5x. Hell yeah, bring it on! Seda on täpselt nii palju, et ma võiksin vahelduseks teha seda tööd mitte endale. Äkki see ongi lahendus?
Rahateema jätkuks - dejavuu eelmise aasta lõpuga. Kõik järjest. Algas samuti. Et see andis jälle otsad, aga ühelt maalt on parandamine kallim kui uus. Me oleme maksnud juba parandamise eest rohkem kui uue. Seega rohkem ei. Loodame, et muster ei jätku.
Aga, asi ei ole üldse selles. Asi on hoopis selles.
Pikka aega oli mu kõige suurem probleem enda kaalu jälgimine. Et ma tahtsin süüa ja ei võinud. Või sõin aga vihkasin tagajärge. Sest iseloom oli nõrk ja isu oli hea ja see oli kõige suurem karistus. Nii mulle tundus. Peab paika, et alati saab hullem olla. Oleksin võinud seda toonna uskuda. Just nüüd kui hakkan selle teemaga enda jaoks rahu /tasakaalu leidma.
Meil on vannitoas kaal. Umbes korra kuus, sauna vahel, käime koos sealt läbi. Sügisest saadik on plika oma läinud tõusvas joones. Iga kord on üks number juures. Igakord ta vaatab mulle küsivalt otsa ja küsib, et kas on palju. Mõttepaus. Ei ole palju. Väga. Veel. Eile oli jälle. Ma natuke ehmatasin, sest pole väga suuri sööminguid see nädal olnud. Ma tean, et KMI ei ole mingi absoluutne näitaja ja individuaalsus jne aga kui ma panen tema andmed sisse, siis on vastus must-valge "ülekaal" Ka siis, kui panen -2kg, alles -4kg annab normaalkaalu. Kas nüüd on see koht, kui ma pean ütlema, et "jah, on küll palju".
Alati ma olen öelnud, et ei, aga võib minna paljuks, peame natuke tagasi tõmbama - magusaga, selle "hea" sooja söögiga (viiner, kotlett, spagett), veidi rohkem....ma ei teagi mida. 2x ujuistrenni+2xtantsutrenni+kehaline. On ju piisav. Õues on külm ja pime, oleks veel lumigi ja me anname endast parima. Aga tõesti, külm ja pime on. Ma ei taha sundida teda sööma seda mida ta ei taha. Mis nägu tehakse kõrvitsasupile? Lillkapsale? Kikerherne-shokolaadi koogile (üdini tervislik, üdini maitsev). Iga hommik ta küsib kas ta võib müslit? Kolmel kahest pean ütlema, et teeme ikka omletti. Ja ma tunnen ennast halvasti. Et ma pean ütlema ei. Ei ma ei otsi kapis kommi. Ei ära palun söö seda teist kohupiima otsa. Ei me ei tee täna piparkooke. Ei me ei tee täna kooki. Ei me ei söö täna küüslauguleibu, EI me ei võta jäätist juurde. Ei, ei, ei. Palun ära vihka mind, sest ma armastan sind piisavalt ja ma pean ütlema ei. Ma tahaks öelda jaa, ma tahaks, et sul ei tekiks seda tunnet, et sa tahad, aga ei või. Aga riided on kitsad. Ja jõulud tulevad. Ja see neetud päkapikk ka veel. Ja paksu elu on raske. Ma teen ju õigesti? Ma üritan olla nii diplomaatiline kui ma suudan, sest ma ise olen õrna hingega. Aga tema on vist tugevam. Ehk. Sest üks teine meil siin ka diplomaatiaga ei hiilga. Otsekohesus pole küll alati halb, aga enamasti teeb haiget. Ja ma ei taha, et ta haiget saab.
Lumi kurat tule maha.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar