Kuhu raha kaob?
Ootasin palgapäeva. Näppupidi olin juba säästuhunniku kallal. Sest noh vältimatud kulutused. Ja pühadepakkumised moodstates kaltsupoodides (tegelikult kassu oli suhteliselt paljas, ok, ta oleks jäänud ilmselt ellu ilma selle jopeta, aga nüüd on tal oluliselt soojem. Ja silmale ilusam ka). Ja ma hoidsin ju sada euri niikuinii kokku. Võtsin kapist oma 7 aastat vana jope, mida lubasin enam mitte kunagi selga panna, ja panin selga. 100 euri maast leitud. Sest poes olevad joped olid niikuinii ka koledad ja siis ma võin juba vana koleda jopega edasi käia. Eriti kuna ma niikuinii kuskil väga ei käi. Trennis, selveris ja lasteaias. Kõik. Ja siis Kassul võib olla ilus ja uus jope. Aga tagasi selle palgapäeva juurde. Ootasin, tuli, rõõmustasin täpselt 20 sekundit. Arvestasin maha laenumakse, selle kuu säästuosa, selle säästuosa, millel ma näppupidi juba kallal olin, elektri(60euri!), kommunikatsiooni kulud(see kuu uus digiboks ja ruuter lisaks +50eur, sest keegi, nimesid nimetamata, aga mina see ei ole, tahab vaadata seda ühte neetud kanalit, mida vabalevis ei näidata. Sest ainult sellelt kanalilt näidatakse kuidas 20+ miljonäri ühte palli taga ajavad), lasteaiatasu, mõningad asjad, mida ma juba olin krediitkaardiga tellinud(kokku nii u 60euri, kõik ka väga vajalikud), koerad tahavad ka vist süüa (isegi Suusi sööb nagu loom viimasel ajal, ilmastik vist selline, palju odavam oli kui ta korra kolme päeva tagant sõi). ... ja ma näen, et järgi jääb vähem kui mul tavaliselt toidupoes kuus kulub. Ja on detsember. Ja ma tahan autoga sõita. Sest väljas on mingi krdi tatt ja pime ja mul ei ole siin teed ja rattaga võib surma saada. Ma olen proovinud. Ja ratta kumm läks ka katki viimane kord. Ja mitu korda veel tahan pealinna sõita. Ise söön ja joon ka liiga palju. Neid kalleid asju järelikult. Vett ja tangu!
Õnneks see hala siin on selline pseudokas, nö esimese maailma mure. Sest reaalselt on ju mõnus ja soe ja süüa on ka ülearu. Ja seljatagune ju tegelikult on. Ja nii see järgmine kuu kui üle-üle järgmine kuu ähvardavad väljasõidud küll finantsiliselt teevad vaesemaks, aga üldises plaanis....kogemus on ju parem kui uus jope. On ju? Issand mul pole ujukaid. Ja ma pole siin mingi üksikema ja ongi hea, sest abikaasal see konto tühjeneb aeglasemini, sest ta ei viitsi poes käia, ta ei oska poest midagi osta ja arveid maksan ka mina, sest ta ei viitsi. See on meie pere säästunipp number 1.
Aga natuke nukker hakkas ikka. Et ei saa laristada. Eriti kuna on detsember. Ja ma tahtsin....
Aga see on ju minu valik. Ma ei saa öelda, et ma ei saa, sest maailm ei lase ja hoiab mind kinni. Vastupidi, pakutakse ju. Võimalused on. Aga ma olen selle valinud. Tasakaalu ja elu ja aja ja elamuse ja terve mõistuse ja keha (ahaa, mis naerukoht). Et ma ei ole edukas, sest ma ei panusta edule. Aega ja pühendumust. Mul on need asjad, millele ma pühendun. Kõike korraga ei saa. Või?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar