Sitt lugu on. Nii sitt, et isegi halada ei taha. Ei taha analüüsida, mõelda. Üldse ei taha. Asi ei ole üldse selles faktis või kas see on oluline või mitte. Lihtsalt natuke mõru pill on olla selline.

Kassu oli/on paduhaige jälle. Eile oli päris haige, täna juba rõõmsam. Ööd on muidugi toredad. Niipalju aega mõelda. Hommikul magas(ime) õnneks kaua.  Ma ei jõudnud ära oodata millal ta ärkab. Et ma ei peaks enam üksi olema, oma mõtetega. Ta tahab ja nõuab just niipalju, et kui ta juures on, siis polegi aega. Ja hea ongi.


Teisalt pidin ju keskenduma ainult heale. Ja ma isegi leidsin eile ka seda head. Ilm oli nii ilus, tundus nagu tuleks juba kevad. Ma sain tunnikese seda nuusutada ja sisse hingata. Kuigi kevad hirmutab.  Ma olin täpselt nii väsinud, et ei tundnud isegi süüd ega kahetsust toas istumise ja palava käe hoidmise ja tatise nina pühkimise pärast. Tegingi ainult hädapärast ja rohkem polnudki vaja. Keegi ei eeldanudki rohkem. Sest kedagi polnud, peale minu ja Kassu. Ja teistel oli tore ja parem ja nii oligi hea. Seda juhtub juba liiga tihti kuidagi. Et ma luban endale, et täna ma lasen sellel minna. Ja tänasest saabhomne ja ülehomne ....ja köis ikka lohiseb. Ja kodus ei olnud eriti midagi head süüa. Oleks olnud, siis praeguseks seda enam poleks niikuinii. Laste komme veel ei pannud kinni. Niipalju kontrolli on. Oleks võinud ju halvemini minna. Alati võib natukene halvemini minna. Vist.