Lähenedes objektiivselt, vaadates suhteliselt, arvestades asjaolusid - kõik läheb suurepäraselt. Enamgi veel. Kas ma ise oleks seda uskunud mõnda aega tagasi. Ei. Kas kunagi on algus ideaalne, sile sirge  tee ilma konarusteta? Ei kõla just usutavalt. Ma olen andnud oma parima, otsinud ja kasutanud iga võimaluse. Aga midagi nagu närib, hirm, et see läheb minust mööda, et ma magan selle maha, kes kannatab, see jääbki kannatama või on agarus ogarus? Ma olen olnud endast üle, ignoreerinud seda, mis peeglist vastu vaatab, unustanud selle milline ma olen, summutanud iga tärkava kahtluse, leppinud sellega, et kõigile ei saa meeldida ja arvestanud sellega, et ükskord ma kuulen seda. Aga ikka on üllatav. See sära silmis, see energia, see väga hästi ju, üllatavalt hästi jne kaob  kohe kui  ilmneb vihje, et äkki kellegi meelest ei olnud või ta ei nänud seda.

To avoid criticism - to nothing, say nothing, be nothing (Aristotle). Seda ma olengi siiani teinud, aeg on teha midagi muud. Tüdruk,  aeg on paksu nahka kasvatama hakata!

...3 päeva hiljem -   Life does not get easier, I just get stronger. Bring it on!

Veidi tobe on, aga mind aitab, aitab olla fokuseeritud, aitab olla motiveeritud.  Niiet elame üle.