Huvitav, et see inimene nii imelik on. Et keha ja vaim ei suuda koostööd teha, siis kui seda vaja on. Et üks on teise vaenlane, üks väsitab teist ja kumbki ei funktsioneeri nii nagu vaja. Et see vaim ka ei väsi. Ma ei leia seda nuppu üles, et see välja lülitada. Kõik lahendused on kahe teraga mõõgad, lõikavad hiljem valusamalt kui paitavad. Ega nende väliste ärritajatega on ka nagu on. Natuke halvasti. Aga oleks talutav, kui iseendaga hakkama saaks.

Tõlge: uni on  oleks magus

Ja see vaim närib. Või on see süütunne. Kui ma teen midagi, siis peaksin samal ajal tegema midagi muud. Ja nii ringi ratast. Korraks nagu tuleb päike välja, kõik on hästi, kõik on tasakaalus, siis jälle on see keeris platsis, keegi pole rahul, kõike on vähe, midagi ei edene. No üks on vähemalt kindel, seda siin toksides kõik need muud asjad seisavad....

Ma ei hakka oma trenni projektist üldse jahuma. Mul ei ole niipalju aega, kellegil pole. Siinkohal on vaim üllatanud positiivsemalt kui füüsis, mis kipub alt vedama. Aga ma annan talle andeks, sest ega kui puhkust ei anta, siis polegi paremat loota. Senikaua tõrjub peast kõik kahtlused, kõhklused - milleks, kui mõttetu, kui võimatu, kui kauge ja keskendub ainult kahele asjale. Jah ma suudan, jah ma tahan. Ma ei oska seda objektiivselt hinnata, subjektiivselt võiks parem olla, lohutab ja paitab küll veidi tagasiside jääb loota selle tõesusele. Aga ma ei tahtnud üldse selles rääkida.


Alla, tasa, Peppa, iss, emme (ämmaäää, äämmmmääääääää), kiisu, buss jne tuleb, tuleb. Lõpuks on lootus, et me saame paremini üksteisest aru. Või noh, probleem on pigem meil, Kassu saab kõigest suurepäraselt aru ja teda ajab väga marru kui teised teda ei mõista.

Mis selle kõige mõte oli, ma ei teagi. ma vist tahtsin öelda, et ma saaks ja ma suudaks ja ma oleks suurepärane kui ma poleks enda kõige suurem vaenlane. Kui see vaim vahel väsiks. Ja laseks elada. Nädalapärast on igathes see juba läbi. Võ alles algab.