See sügis lajatas ikka kohe konkreetselt rusikaga näkku. Päevapealt. On tunda ja see pole üldse hea. Läks külmaks ja pimedaks, vesi on karge ja lehed kolletuvad, batuut on tühi ja rattasõidu jaoks on lastele liiga tuuline. Ja telekas käib. Kella ei taha vaadata, samme pole ollagi.
Ja võiks ju rõõmu tunda, et varsti saab küünlaid põletada ja õunamoosi ja kõrvitsasuppi ja lauamänge ja....aga.
Kassu nutab oma voodis. See ei ole selline jonni ja kiusu nutt. See on selline kurb ja kaeblik. Ta ütles, et ise ka ei tea mis viga on. Mina tean küll. Ta ei taha lihtsalt minna. Ma ka ei taha. Aga vist peab. Ma ka ei tea miks, aga peab. Sest kõik teised....ja sest nii on ette nähtud ja töö ja elu ja tegelikult on ju tore ja vahva aga...Süütunne närib.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar