Elu nagu filmis....not

"Rase lösutab diivanil ja saadab oma kalli kaasa teise linna otsa mingit shokolaadi jäätist tooma hoolimata tõsiasjast, et väljas on mustem kui öö ja vihma ladistab. Ja mees läheb". Ja läheks minu oma ka, kui elu oleks nagu filmis. Ja asi ei ole selles, et väljas oleks liiga valge või kuidagi ebanormaalselt kuiv oktoobri kohta vaid pigem selles, et hoolimata kaks ühes olekust ei tee õhtune jäätise liiter teps mitte head. Ja ma tean seda. Aga vingun ikkagi. Pealegi ei ole selles midagi uut, see on alati nii olnud. Õnneks olen esialgsest eufooriast - nüüd võib kõike ja palju - üle saanud ja asi ei ole veel 'normaalsuse' piiridest väljunud. Aga kõht on küll konstantselt tühi, isegi isu ei ole nii väga suur, et oh tahaks seda või teist, aga kõht on lihtsalt toss pidevalt.

Tulemas on vist tüdruk, nii mulle mokaotsast uh-s öeldi. Alguses olin pettunud, mitte, et tirts kuidagi halvem oleks vaid lihtsalt sellepärast, et sisetunne alt vedas. Aga sedagi oleks pidanud ettenägema, sest ega mul ei ole ühtegi võidukat näidet lähiajaloost tuua küll, kus mina ja mu suurepärane sisetunne oleks millegagi täppi pannud. Pealegi ajas mõte roosadest asjadest mind öökima, aga nüüd olen sellest üle saanud. Ega ma neid ju endale selga ei pea ajama ja üleüldse on väikestel tüdrukutel lubatud ju armsad ja nunnud olla. Isegi minu omal, see on nagu lasteõigus vm.

Tarmol on lapse tuba pahteldatud, tal oli miskipärast väga kiire sellega. Mul ei olnud, ma pigem käisin metsas jalutamas v rattaga sõitmas e võtsin kuldsest sügisest viimast. Ja oleks selle tegemise lükanud nt novembrisse, aga ei ole mõtet teise entusiasmi piirama hakata ja tal pahtlilabidat käest sikutada. Las möllab. Tapeedi valimine oli veidi keerulisem kui arvasin, sest noh, raske on mõelda, mis meeldiks lapsele ja samas ei oleks väga nõme. Vist on juba leitud ka(kutsudega :)), järgmine nädal tellib ära kui aega saab. Puidukilpe peab ka poest ostma minema, plaanime ise kummuti teha. Või noh, mina plaanin ja Tarmo teeb, mul on skeemid juba valmis ja puha. Ning asi ei ole mingis meeletus kokkuhoius (mis tegelikult on olematu) vaid pigem tahtmises ja natuke oskustes ka, sest ma näiteks tahaks vbl ka ise midagi õmmelda, aga see on täiesti välistatud ja ma ei hakka proovimisega üldse ennast närvi ajamagi. Ja ega ma nii väga nüüd ei taha ka.