Meie laps on kullatükk, loen neti foorumitest hirmuga teiste lugusid ja saan aru, et meil on vist siiani päris hästi läinud. Ma võiks ju muidugi viriseda, et ööd on katkendlikud ja 8h-st und pole ammu näinud ning õhtune 'magama panek' kestab tunde, aga see on kõik köömes - las laps teeb mis laps tahab, peaasi et ei nutaks :P. Ma loodan, et nüüd selle hõiskamisega midagi ära ei sõnunud.
Kui öö möödub enam-vähem, siis on elu ikka lill küll. Isegi nii lilleks läks kätte, et võtsin endale natuke töökohustusi ka kaela. Oleksin võinud ennast välja lülitada, aga ise tahtsin nii. Seega pole põhjust viriseda. Mõistusega võttes saab kõik tehtud, ma olen lihtsalt selline friik, et mul on vaja kähku kõik asjad korraga (rõhk sõnal korraga) ära teha ja selline multitasking feilib sajaga. Midagi peab selle all kannatama (no näiteks koristamine vm muud huvitavat). Ja tolmurullidega toimetulemiseks pean lihtsalt rohkem rahustavat teed jooma järelikult. Õnneks on Tarmol ka väga palju vaba aega :).

Ja kõigele muudele headel asjadele lisaks on väljas kevad.

veel üks ruum juures koristada

nipet näpet on veel puudu, aga välja näeb selline

Väike Karolin

12. veebruari viimasel tunnil sündis meie perre väike Karolin - 51cm ja 3230g



Ma olen alati arvanud, et vastsündinud on üsna koledad - punased ja ketendavad ning pead on neil ka imelikud, nunnuks lähevad tited umbes kuu vanuselt. See arvamus on nüüd küll muutunud - pole ilusamat ja armsamat olendit kui oma laps, teda võib lõpmatuseni imetleda. Ja ilmselt mu arvamus muutub veel umbes tuhandes asjas - ma muutun täpselt selliseks, kelleks saada ei tahtnud. Ilmselt hakkan ma ainult ja ainult oma titest rääkima ja lalisema pudi keeles ning kogu mu maailm keerleb ümber ühe pisikese inimese. Ja ma olen sellega väga rahul :)

Väikese Karolini tulemine - the raw version

Väike Karolin tegi meile suuremat sorti üllatuse ja tuli oodatust veidi varem.

11. veebr hommikul käisin veel ämmaka vastuvõtul ning miski ei viidanud sellele, et nii peagi midagi toimuma hakkaks - pea oli fikseerumata ning mingitest libavaludest vms polnud jälgegi. Õhtul veel halasin, et mu umbes nädal kestnud 'raseduse nautimise' faas hakkab lõpule jõudma. See faas seisnes selles, et hommikul tegin natuke tööd ja siis jalutasin ringi, käisin ujumas või kolasin poodides. See hakkas ära tüütama ning umbes nädalast täiesti piisas. Õhtul 11 paiku siis täiesti ootamatult olid korraga veed lahti ja hämming suur. Kuna sellist asja pole olemas nagu liba veed siis oli minek nii või naa. Koju ootama valusid ei jäänud, sest kuna pea fikseerumata, siis tahtsin suht kohe kontrolli minna. Kuidagi imelik oli see minek - ma polnud isegi mõelnud väga, mida sinna kuulsasse haigla kotti pakitakse. Haiglasse võeti mind sisse, Tarmo saadeti koju, sest nii pea veel midagi juhtuma ei paistnud hakkavat. Mingi aja pärast hakkasid 10 min tagant valud käima - mitte väga hullud, aga piisavad selleks, et magada ei saaks. Kuni 12.00 järgmisel päeval oli sama seis ja ei mingit edenemist. Sain mingit kiirendavat tabletti, mis kahjuks väga ei mõjunud. Kella viie paiku mõõdeti avatust 1,5 cm ja pandi tilguti jooksma. Lapse südame löögid olid juba kuidagi hüplikuks muutunud ning seepärast toodi tavalise ktg aparaadi asemel mingi eriline kaadervärk kohale ning aheldati lugematute anduritega mind voodi külge. Kell kaheksa oli kogu selle jandi peale avanendu 4 cm ning masendus koos väsimusega hakkas peale tikkuma. Need andurid nihkusid ka iga väiksema liigutuse peale paigast. Suht vaevaline oli olla, kui liikuda ei saanud, õnneks hakkasid valud juba tugevamaks ja tihedamaks muutuma. Aga kuna aparaat näitas seda mida ise tahtis, siis lohutati, et hommikuks saab ehk ikka lapse kätte. Mismõttes hommikuks, ma ei jõudnud enam siiski õieti üleval olla. Eriti masendav oli, et 9-10 vahel hakkas keegi kõrval sünnitama ning tal olid juba päris tükk aega tagasi valud poole ja minutilsed olnud. Mina oma 3-4 min vahedega pidin selle järgi ikka väga kaua veel kannatama ja mul oli jube valus ja väsinud olla, kui keegi oleks tol hetkel keisrit pakkunud ma oleks ikka kahe käega poolt olnud - kõige hullem oli see, et hullem oli veel ees ja ma pidin selle ajani vastu kuidagi pidama. Arst pidi tulema pool üksteist avatust vaatama, senise tempo järgi oli arvata kuskil max 6 cm. Vaatasin veel kella, et kohe saab 11 aga arsti ei kuskil. Mingi aeg pärast seda tundsin kohutavat häda ja käskisn Tarmol kohe kedagi kutsuda, et keegi midagi alla paneks vm. Ja siis läks järsku sebimiseks, terve tuba oli rahvast täis ning 23.05 oli tita kõhul. Esimene mõte oli, et polnudki kõige hullem :) Oleks keegi mulle enne öelnud, et kell 23.05 on kõik läbi, poleks vahepeal sellist alla andmise tunnet küll tekkinud. Nii klisheelik kui see ka pole, on ometi täiesti õige see, et kohe kui titt kõhule pannakse on valu ununenud. Ja siin ta nüüd siis oli 51 cm pikk ja 3230g raske tüdruku tirts.

Vannitoa ehitus seisab natuke plaatide taga, mis pidid jaanuari lõpus saabuma. Hüdro on vaja veel muiudgi ka ära teha




Aga noh, et vahepeal igav ei hakkaks, siis panime natuke tapeeti siia-sinna :P



Tite tuba on ka nagu päris, kardinad on veel puudu.



Kummuti tegemine - see oli küll juba eelmine aasta.

Vimasel ajal on kiireks läinud. Tööpäevad on veninud umbes täpselt nii pikaks kui on ärkvel oleku aeg (vbl see väike liialdus, aga tundub küll vähemalt nii). Asjad on vaja lihtsalt ära teha ja minu töötegemise aeg saab looduse poolt üsna varsti piiratud. Ametlikult lähen dekreeti juba 4 päeva pärast, see ilmselt minu jaoks veel ei tähenda arvuti välja lülitamist ja jalgade seinale viskamist, aga põhjust vingumiseks ka pole, sest põhiliselt olen ise selles süüdi ja asjal on siiski ka helgem pool, vähemasti tasub see ära. Ja et Tarmol samal ajal igav ei hakkaks, on ülemise vannitoa ehitus täies hoos :).
Kiiresse graafikusse on mahtunud ka veel metsa tegemine, kõrvalvaatajad küll ohivad, aga pole leidnud mõjuvat põhjust, miks ma ei võiks puid teha :) Üldiselt on olemine kuidagi üllatavalt kerge, ma miskipärast kujutasin ette (noh filmidest paterdavaid rasedaid vaadates), et asi on hullem. Aga lõpuni on veel aega ja juba paari nädalapärast võin laulda teist laulu.
Viimases uh-s käisin ka see nädal. Tüdruk mis tüdruk, ei mingit kahtlust :). Kõik näitajad olid korras, kasvust on üks nädal ees ja päris tite nägu oli kohe, väike nunnu nina ja... Kui see nime leidmine ainult lihtsam oleks.