Elu on seiklus.Vähemalt üks nädal oktoobri kuus.  Ja mõtlemine on liiast. Tavaliselt laheneb kõik iseenesest. Ise peab rahulik olema. Hakkan kohe harjutama, kuidas saavutada zen olek  olukorras kus titt kisab ja terve lennuki täis rahvast tahaks  mind pilgugsa tappa. Ma loodan, et ainult pilguga.Ja me maandume Lissabonis. A vida é uma aventura. Minule see ei ole muidugi selline seiklus, et pidu üle pea ja meri põlvini, aga ma olen juba sellises eas kah, et ma oskan hinnata värske olemisega hommikust jalutuskäiku, lükates enese ees tite käru ja tundes palgeil sooja ja mitte kuuma Lõuna-Euroopa päikest. Saab ehk  head süüa ja mõne sõbraliku naeratuse kah, siis võib ju rahule jääda. Veini tarin kohvriga kaasa ja joon kunagi hiljem.

Nooled põlema, vibud vinna ja läks!

Elu on hea, oleks rohkem raha ja väiksem söögiisu oleks ideaalne. Aga no kellel see ikka on eksole. Nädala sündmus on see, et ma käisin trennis. Igal lollil ikka oma lõbu. Aa, ja eelmise nädala oma oli see, et ma sain uude kümnendisse ning ma läksin sinna koos pere, heade sõprade, kringli ja laialt naeratava titega.

Elu on täis ootamatusi. Miski pole jääv. Kõik kulgeb omas rütmis ja korraga on ainult üks paks triibuline kass trepil. Ja maja ise on tühi.....