Päev on lühike kui hommikut ei ole.  Eriti kaks päeva jutti. Aga anname endale andeks sest teisiti ju ei saa. Ikka ei kuku see taevas maapeale.  Raisus päevadest on alati kahju, aga no nalja peab ka ikka saama.

Ja lõunast jooksma minna ongi soojem, kohe nii, et kui silmad kinni paned, siis on natuke nagu "me oleme päästetud", sest kevad ikkagi. Ja kõik maailma laulud tunduvad nii head, sest terve õhtu sa kuulsid neid, mis olid väga halvad. See on ju iga asjaga nii, et aru saada kui hea on peab vahepeal olema halvem. No ja Eesti 90ndad ju on suht kõige halvem asi üldse. Aga huntidega koos peab uluma. Ja millal siis veel kui mitte isa jubeleil. Mulle tundub praegu kõik nii hea ja naljakas. Et kassasse pole vaja minna, sest kõik on ju makstud ja kõrvus kummitab "Kuidas sulle meeldivad külalised...:" Väga hästi meeldivad :)

Ja eile sai olla õues ilma et see oleks üks suur kannatamine ja positiivselt mõtlemine. Ja kahju oli vaadata, et kell 6 päike siras aga oma jõudlus ei kannatanud enam kuskile minna. Ja plika tuli jala koju ja on maailma õnnelikum on hiina ketside ja koledate moekate pükstega.  Ja mul on kohe hea meel, et tal on hea meel.

ja esmaspäev on ka hea, eks see uni ka kunagi tuleb. Kui mitte täna siis homme. Ja ikka ei kuku taevas maapeale.

Sai selline suhteliselt seosetu lõngakera, aga kuidagi tahtsin nagu välja öelda, et hea ja naljakas on hoolimata sellest, et natuke on  halb ja piinarikas, aga kellel on aega siin trükkida kui nii palju on teha eksole.