Veel üks 20km seljataga, ilm oli natuke soojem, sellest ka suurem väsimus, lisaks jutustamine samuti võtab mult oma osa võhma, aga samas aeg lendab nii kiiremini.  Jalad ei ole väga väsinud, suht okeid on.  See on nii kummaline, aga tundub, et meie neljajalgsed väsivad selle maa jooksmisest rohkem kui kahejalgsed. Samas,  võibolla on nende jaoks tüütu lihtsalt sama ringi mitu korda joosta, tühjagi ju ei ole vahepeal muutunud ja alles me ju olime siin. 

 Ja  ma olen  nii rahulik ja rahul  praegu :).

run, run, run

 Kulutan oma (vaba)aega ja (üleliigset)energiat järgneval paaril nädalal jooksmisele, jooksmisele ja veelkord jooksmisele. Lollid ideed on ihunuhtlus  :D mõned korrad olen jooksnud 20km, iga kord läheb kergemaks. Tänane oli isegi kergem kui näiteks 10 km läbimine aasta aega tagasi, ma oleks täna päriselt isegi veel jooksnud, aga aeg sai otsa (ma olin enda kohta üsna kiire muideks, sain täpselt 2h hakkama:) ) Suska seisatas viimasel 5km ringil iga teeotsa juures ja tema näoilmest võis lugeda midagi sellist:" et kuule sina hull, äkki keeraksime siit nüüd tagasi?" Tegelikult peaks juba distantsi veelgi pikendama, aga ma teen enesetunde järgi. Väsinuna puhkan ja ega see ajaplaneerimine on ka omaette teema.
Ennastki on kummaline vahel kõrvalt kuulda, ütlemas umbes selliseid lauseid: "Ma täna palju ei jookse, teeme ühe tunni" ;)

Kui teha midagi,  mis meeldib, siis see on lihtsalt nii hea. "Runners high" ja "flow" ei ole väljamõeldised. Oh suudaks ma sellise entusiasmiga teha ka muid asju, asju, millest oleks midagi muud ka kasu, kui minu ülihea ensetunne. Aga eks see ole ka oluline.

Vaikselt edeneb meie väliköök, see aasta mingeid erilisi investeeringuid ei planeeri - katus, pliit, põrand jms jääb tulevikku. Ega kiiret polegi - esimest korda selle maja ehitamise juures, tõesti ei ole kiiret :)  lõpuks plekki ja plokke näha ei jää.