Ma olen niipalju puhanud, et lausa piinlik on. Käisin kaks päeva järjest ehituspoes (mitmes ja bauhofist sain jälle kaapida, nagu alati. Ma vannun, ma ei osta sealt poest enam mitte kunagi mitte midagi, aga zen ja flow ja las minna). Aga seal teises, seal kus ma 2 päeva järjest olin sunnitud käima - mul hakkas häbi, sest see naine oli teist päeva järjest tööl. Ja mina ei ole, juba terve nädala. Ja enne seda ka, terve nädal. Luuslank ja värk, üks töökoht on ikka ülilihtne. Kaks on challenge ja kolm, on hullumaja, aga ma ei saa mitte millestki loobuda. Mul on tühi meil ees juba 4 päeva, äriregister on lahti samakaua, jah/ei, ma ei tea.

Kuidas ma rattale tagasi ronin, ma ei tea. Tahaks juba küll, tegutseda. Ma võtan seda kui õppetundi jälle. Puhkama peab ka, päriselt puhkama, kõigest.
Ja veel õppetund - kui sa tead, et õues saab ujuda, siis võta oma trikoo kaasa.

Lapsed on tublid. Jonnivad, kaklevad, vinguvad aga on nii tublid. Juba on suured, juba saavad aru ja jaksavad ja nii tore on. Kui ise oled õiges hääles.

3 päeva on veel, siis peab olema kõik uus ja parem ja effektiivsem ja.....aga praegu, lasolla ja las minna.

"Issi, jõuluvana varastas su plätud ära!!"

Ja jah, nali on ikka meie kulul.

Kingistress ja söögiralli. Alguses tundub, et on palju, siis on korraks paanika, et nii vähe ja lõpuks on ikka liig mis liig

See on võimalik küll. Lihtsalt päev lõõgastuda. Ja midagi hullu ei juhtu ja ei jää olemata

Ja ikka, peab minema nii, et kraadiklaas ja köharohi jäävad lauale ja mure jääb hingele, aga usalda ja lase vabaks ja õnneks kõik sujus suurepäraselt, et tavapärase 5+ päeva 39+ asemel oli ainult väike 37.

Sihtkohaga läks vähe puusse, ei olnud suu ammuli midagi vaadata, aga no suurlinna tuled, need kutsuvad alati, ja pole midagi paremat kui need pärast jäävad seljataha ja on jälle oma kolgas ja oma rutiin ja omad asjad. Ja need on kõik nii head ja mul on nii hea meel olla tagasi oma argielus, sest vahepeal seda ei olnud. See aitas, see oli täpselt paras, ei tundigi rohkem ega tundigi vähem poleks tahtnud.

Kõike oli palju - palju inimesi, palju. Palju poode, palju restosid ja baare, palju mitte midagi ja kõike mida vaja. Kui enam pühapäeval pole isegi millegi isu...siis on kõike juba saanud. Ja nii palju aega ja mitte midagi ei mõelnud.

Ja eks iga asi õpetab, iga kogemus annab midagi juurde. Ma ei kujuta ette kuhu ma selle tarkuse kõik siin 10a perspektiivis panen. Vanad inimesed ikka teavad asju.

Aga noh, nüüd dieedile, lõputu laupäev peab läbi saama.

Kulutada tund sellele, et niikuinii töötab, aga tahaks, et oleks nats elegantne ka....issand kuhu me nii jõuame. Nohik.


Et mitte rääkida sellest, et on haige/ ei ole haige, lendame / ei lenda, kulutan raha  / ei kuluta, sööme kommi / lähme paksuks / ei söö kommi / oleme tigedad / jookseme lolliks / oleme väsinud / ei jookse ja ikka oleme tigedad / teeme kolmel rindel tööd ja oleme väsinud ja tigedad aga s*** kanti rikkad / ei tee ja oleme rahutud ja rahulolematud ja hakka nüüd poest sokke ka veel ostma.  Ja siis ma võtsin natuke puhkust ühelt rindelt vähemalt.


Aga nii hea on kui on soe, täiega väärt. Miks ma üldse arvasin, et ei ole.