Ausad valed või ilusad valed. Liiga palju egoboosti ühe päeva jaoks.
Ise nagu arvaks risti vastu. Et ei ole ju nii tubli. Ja raskus, see koguneb niikuinii turjale. Ise kogun, päev päevalt ja amps ampsult. Sest alati on olnud ju niipidi, et väljast tuleb negatiivset peale ja siis sa pead ise olema positiivne (arghh blaa blaa blaa) ja leidma selles pasameres neid lillekesi jaaniiedasi. Mõtle ja nii on. Aga kuidas nüüd siis tagurpidi? Et teised aitavad. Ise peaaegu ei kannata enam ei vaadata ega hinnata, et venid ja venitad ja pole ju ei tulemust , nägu ega tegu. Noh, aga, misiganes töötab, usu siis neid ilusaid valesid ja ongi kohe kergem.
Aga vahepeal on olnud nii üles kui alla ja vahepeal oli kohe nii all, et äärepealt oleks hakanud lihtsalt jonni pärast igasugu kodumasinaid ostma. "Mine magama" - see on alati lahendus. Isegi kui ei taha, et hommik tuleks, siis alati on parem kui ta tuleb peale magamist, mitte selle asemel.
Jooksu ajal mul on alati häid mõtteid. Et küll on ikka hästi sätitud kõik. Või milline hädaorg ja kui mõttetu. Et sama elu ju, samad asjad.
Ja kümme on uus neliteist. Väiksed lapsed väiksed mured, suured lapsed, üks suur arusaamatus. Tõde ei olegi, eks alati oledki teinud valesti. Oleks teinud teisiti oleks ikka valesti. See on päris rusuv, et õigesti teha ei olegi võimalik.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar