Garaazhi põranda valamine

Tiim õlle nime kõigeks valmis ;)

Ehitusest on jälle kopp ees, kas need asjad ise kuidagi ei võiks valmis saada (kellegi palkamine ei tule kõne allagi).
Kuur on ametlikult valmis ja tuubil puid täis. Aga järgmine kevad vajab pisut remonti (sest muidu hakkaks ju puhta igav, ega siis terve aasta ühte aeda ei ehitata). Ma ei oska pakkuda, kumb on hullem kas laiskus või loll pea, aga kasu ei too neist kumbki. Hoolimata sellest, et kuuri talad on karumõõtu jäävad nad 4.5-meetrise silde puhul selle puukoorma all nõrgaks, ühel on oksa kohas juba pragu sees. Ajutise lahendusena pani Tarmo pakud alla, aga kevadel kui kuur tühi, tuleb põrand üles võtta ja toed alla valada.
Garaazhi juures on veel pisut tuulekaste nokitseda ja siis põrand valada. Loomulikult käsitsi :). Tegelt see ei tohiks väga hull olla, kokku peaks minama ca 2kanti, 2 masinaga üle paari tunni ei lähe. Alguses mind natuke hirmutas Tarmo idee, teha garaazhile 3(!) suurt akent (kes siis sellist asja enne näinud on), aga nüüd kui iluliistud ka ümber on ja kõik värvitud, siis on päris kena, nagu selline nunnu suvemajake. Ma panen järgmine aasta lillekastid ka nende akende alla(garaazhile onju :P)
Järgmise nädala projekt on hüdrofoori mõistatuse lahendamine. Lahendusi on mitmeid, aga asjaosalistele kõik päris ei sobi. Minumeelest on igaljuhul tegemist win-win olukorraga, kõigil oleks puhtam, kuivem ja muretum tunne.
Ma ootan sügist, sellist ilusat, kus päike paistab, aga õhk on meeldivalt jahe. Suvest oli mul juba juuni lõpuks kõrini. Tahan seenele minna ja seente saamine on sellejuures kõrvalise tähtsusega. Ma olen kuulnud küll legende ja maha vuranud kümneid kilomeetreid, et jõuda õigesse seenemetsa, mille tingmärgid enamasti on stiilis, et teeääres oli kollane maja ja laps mängis koeraga õues, kuid üle ämbri suurust saaki per nägu pole mu silmad siiski veel näinud. Muidugi teel sinna imede metsa jalutab teepervel kahekaupa paarides memmesid, kellel korvid kuhjaga puravike täis. Ja õunamahla tahaks teha. Ja halbu fotosid värvilistest puulehtedest, sest häid ma lihtsalt ei oska ja tegelikult on aparaat selles süüdi. Aga ega ma üle kuu ei pea enam kannatama.

Voodri panek


Kuuri värvimine, värv on ikka see heledam, tume oli puiudkaitse lihtsalt

Seekord mitte ehitusest

Või natuke siiski, sellesmõttes, et ei saa me ka see talv ennast ja rahakotti sellest säästa. Kui kõik läheb plaanipäraselt, tuleb ülemine nn vaba tuba valmis teha, paha poleks ka vannituba tegema hakata.
Ma tahks lihtsalt paar asja kirja panna.
Ühesõnaga on oodata perelisa, hetkel on käimas 12.nädal, väga usinalt seda infot veel levitanud pole, sest minu suureks üllatuseks ei käi päris elu ikka täpselt nii nagu ameerika filmides, kus fämily ootab vannitoa ukse taga, samal ajal kui pabinas tulevane noor ema rasedustesti teeb. Tegelikkuses on esimesed kolm kuud üsna ohtlikud ja kui ei taha pärast liigset pärimist, et mis siis ikka juhtus jne, siis on targem esialgu nokk kinni hoida.
Raamatu järgi peaks halb aeg kohe kohe mööda saama ja mu 2 kuud kestnud pohmakas lõpuks välja magatud saama. WC-potti küll kallistanud pole, aga selle eest ma ei tea, mis on hommikune iiveldus - selles mõttes, kui see ikka päev otsa kestab, kas ta siis ikka on nii väga hommikune? Muide mul oli hulk teooriaid välja mõeldud, miks ma veini ei joo jne, aga õnneks väga palju ei pidanud udu ajama, sest kedagi eriti ei huvitanud. Paar korda plaanisin näiliselt veini juua, aga tegelikult klaasi põõsa alla tühjendada. Ma ei tea, mis selle mõte oleks olnud, aga eks need raseda mõtted ole ikka sellised pooletoobised, sellepeale ilmselt ei tulnud, et pärast oleks joodikraseda tempel otsa ees olnud, vahi kus kaanis, seleta siis, et põõsa alla valasid, jutt on niikuinii koguaeg nagu vine all oleks :D.
Söömisega on ka kahtlased lood, hommikul läheb tükk aega enne, kui aru saan, mis kõige vähem vastu hakkab. Poes on väga raske käia, sest lisaks sellele, et ei tea, mida praegu tahaks, ei oska ju ennustada, mis homme alla läheb. Kaalu peal pole käinud, aga polster on paksenenud küll. Üks põhjus on kindlalt see, et üle mitme aasta ma söön selliseid asju, mille kalori sisaldus enne juukseid katkuma pani, nt väljas söömas käies ei olnud ma ikka väga ammu midagi peale salati (rohelise eks) tellinud, aga nüüd läheb juustusnitsel, pizza aga ka salat(aga noh, kartuli salat:)) Eks ma olen neid asju alati tahtnud, aga nüüd on nagu süümepiinadeta võimalus neid süüa. Loodan, et varsti tuleb mõistus koju, sest muidu see trall hästi ei lõpe. Aga söömine on üks kahest asjast, mis iivelduse vastu aitab, teine on magamine.
Ja ma ei jõua mitte midagi teha. Iga tegevus on väljakutse, isegi lihtsalt seismine.
Aga see saab kohe läbi, sest raamatus on ju kirjas, et tuju läheb heaks ja väsimus kaob.