42.2km

 Ma ei ole kiire, aga ma olen vastupidav :)

PS: jei, ja ma ei saanudki darwini auhinda, vahest ishias on lihtsalt ishias, isegi kui ta asub seal kus asub palju muudki :)

Veel üks 20km seljataga, ilm oli natuke soojem, sellest ka suurem väsimus, lisaks jutustamine samuti võtab mult oma osa võhma, aga samas aeg lendab nii kiiremini.  Jalad ei ole väga väsinud, suht okeid on.  See on nii kummaline, aga tundub, et meie neljajalgsed väsivad selle maa jooksmisest rohkem kui kahejalgsed. Samas,  võibolla on nende jaoks tüütu lihtsalt sama ringi mitu korda joosta, tühjagi ju ei ole vahepeal muutunud ja alles me ju olime siin. 

 Ja  ma olen  nii rahulik ja rahul  praegu :).

run, run, run

 Kulutan oma (vaba)aega ja (üleliigset)energiat järgneval paaril nädalal jooksmisele, jooksmisele ja veelkord jooksmisele. Lollid ideed on ihunuhtlus  :D mõned korrad olen jooksnud 20km, iga kord läheb kergemaks. Tänane oli isegi kergem kui näiteks 10 km läbimine aasta aega tagasi, ma oleks täna päriselt isegi veel jooksnud, aga aeg sai otsa (ma olin enda kohta üsna kiire muideks, sain täpselt 2h hakkama:) ) Suska seisatas viimasel 5km ringil iga teeotsa juures ja tema näoilmest võis lugeda midagi sellist:" et kuule sina hull, äkki keeraksime siit nüüd tagasi?" Tegelikult peaks juba distantsi veelgi pikendama, aga ma teen enesetunde järgi. Väsinuna puhkan ja ega see ajaplaneerimine on ka omaette teema.
Ennastki on kummaline vahel kõrvalt kuulda, ütlemas umbes selliseid lauseid: "Ma täna palju ei jookse, teeme ühe tunni" ;)

Kui teha midagi,  mis meeldib, siis see on lihtsalt nii hea. "Runners high" ja "flow" ei ole väljamõeldised. Oh suudaks ma sellise entusiasmiga teha ka muid asju, asju, millest oleks midagi muud ka kasu, kui minu ülihea ensetunne. Aga eks see ole ka oluline.

Vaikselt edeneb meie väliköök, see aasta mingeid erilisi investeeringuid ei planeeri - katus, pliit, põrand jms jääb tulevikku. Ega kiiret polegi - esimest korda selle maja ehitamise juures, tõesti ei ole kiiret :)  lõpuks plekki ja plokke näha ei jää.

Peod on möödas ja võib hoovi üles sonkida...jälle :) 

Poolel teel...

Jooksin eile poolmaratoni, lõpetasin ajaga 2:18, lootsin kuskile sinna 2 tunni juurde saada, aga see päike tappis mind ikka korralikult, mul oli juba enne starti keel suulaes kinni. Joogipunkte oli küll piisavalt, aga eriti rohkem peale suuloputamise ei olnud võimalik juua, sest hakkaks kohe pistma. Viimases joogipunktis tegin selle vea ja kaanisin kaks topsi sisse, sest ma olin tõesti janusse suremas ning sealt edasi hakkas pistma ja viimased 4km oli täielik piin kuubis. Mõtlesin, et ei IIAL enam....Kui olin finishis 10min istunud läks hing kuidagi õnnelikuks ja parklasse auto juurde minnes tahtis jalg juba jooksusammu teha :D Varbad jäid tänu uutele tossudele täiesti villideta, isegi jalgad on suht korras, aga turi, selg ja õlad on täiesti läbi väsinud ja lihasvalus, nagu oleks jahukotte tõstnud mitte jooksnud...pea on mul vits raske järelikult, palju häid mõtteid täis :D.

ei või olla

Täiskohaga maakad :)

Laske mind ka sisse :)

Käisime eile koerakrossitamas, ilm oli üks selle aasta parimaid, üritus oli väga lahe ja kokkuvõttes oli üks väga tore päev!



Õnneks läksime kohale u tund enne starti, Suusi jõudis selleks ajaks natukenegi maha rahuneda, ta oli ikka alguses täiesti pöörane....ja natuke tigedik ka. Aga rajal oli ta 5+, nagu aru saades, et nüüd tuleb ainult jalgadele valu anda, ei ole aega nuuskida siin põõsaid ega teisi koeri. Ja valu me andsime ka, mäest üles, mäest alla, täiesti hull rada. Aga mõnus kogemus, ma pole nii hingetuks ennast kunagi jooksnudki, 15km sörkida tasasel maal on selle eilse 5km kõrval täielik jalutuskäik. Auhinnalisest kohast (vanuseklassis) lahutas meid 2 kohta ja 2 minutit, aga ausõna, mul polnud seda 2 minutit enam kuskilt võtta, Suskal ilmselt oleks olnud :) Oleks selliseid üritusi veel, Suusil oleks sotsiaalset kasvatust vaja, sest lõpupoole ta oli isegi normaalne ja hiljem sai ka mänguhoo ühe kutsikaga üles.

Karolin 3

Planeeritud kahest peost sai üks lühike sünnipäeva hommikupoolik. Aga hea, et sedagi sai, eile õhtune 39 palavik oli hommikuks asendunud kraad kaks madalama variandiga. "Aga millal teised lapsed külla tulevad...aga millal me mängutoas sünnipäeva peame?"
"Kui terveks saad...siis...siis vaatame." Oleme ausad, enne tuleb suvi. Miinus muidugi mulle, et ma üldse lootsin, et selline asi võimalik on. Ja kaks miinust selle eest, et lapsele rääkisin ja tema lootma panin. Ai-ai.

Sünnipäevakingitus
















Ja milleks magada voodis, kui saab magada voodikastis :P



















Endale mälestuseks Karolini viimase poole aasta tervise raport - augustist alates on köhinud, oktoobris oli 2.5 ja jaanuaris 1.5 nädalat kui ta ei köhinud ja tatistanud. Lasteaias on käinud augusti algusest kokku neli päeva, haiglas me oleme selle aja jooksul rohkem olnud. Õnneks enamasti ööd-päevad läbi kestev paukumine taandub vähem kui nädalaga ja järgi jääb selline tavaline aga siiski järjepidev köha. Palavik on ka ainult paaril korral olnud, seega üldiselt on olemine ikka rõõmus ja alati saaks ju hullem olla.
Aga ausõna, kui keegi hakkab rääkima mingist hanerasvast või pärnaõie teest, siis mul vererõhk tõuseb. See kestab juba teist aastat, arvate, et ma pole juba seda proovinud, arvate, et ma pole juba kõike proovinud??

Või hea küll, nõia juures ei ole käinud ja soojemasse kliimasse pole ka kolinud. Viimane aitaks kindlasti.