Ma tõmbasin eelmine nädal kardinad ette. Et päike sisse ei paistaks. Ei ole midagi nõmedamat kui soe märtsi päike sel ajal, kui kuidagi toast välja ei saa. Selline see lapsevanema elu on, aeg oleks ära harjuda. Aga õnneks kõik läheb mööda ja ma ikkagi nägin sillerdavaid lained ja kollast liblikat, niiet tegelikult on kõik suurepärane.

 Ma küll ei salli neid kõhupilte, aga ühe ikka tegime, sest K käed ulatuvad mulle vaevu ümber.Ma ei tea kuidas see titt kavatseb veel 6 nädalat kasvada, ei mahu ju.

Peale sööki on halb, enne sööki on halb, istuda on halb, selili on  halb, külili on halb ja jube halb on, et jope lukk ei lähe kinni. Aga muidu on kõik ilus ja tore.

Tegelikult ma oleks tahtnud panna pilti, kuidas suure kõhuga naisterahvas sellega sõidab, sest see oleks asjadest reaalsema ettekujutuse andnud. Aga keegi ei pildista mind ju.Tegelikult ma loodan, et K-le hakkab see samapalju meeldima kui mulle. Kui ta ükskord selle asja käppa saab :)

Vingumine meeldib rohkem

Mind ajavad paljud asjad närvi. Lihtsalt tahaks, et maailm korraks seisma jääks ja kõik hakkaksid minu moodi mõtlema, sest nii on ju ainuõige, kuidas te sellest aru ei saa?
Mind ajab närvi et:
*)Emal on seagripp. Kaks halba valikut - sure koju ära või saa haiglast seagripp.
*)Teisipäevaga sai mu kõhuviirus mööda, aga mul ikka iiveldab kui ma midagi söön. Täna on reede. Tarmol see jant algas alles kolmapäeval ja tal juba eile ei olnud üldse enam paha. Tore muidugi, et kellegil hästi läheb, aga las ma tuletan meelde, see on mul juba kolmas kord see hooaeg ja mul niikuinii oli terve sügise s*** olla, kaua ma pean kannatama?
*)Mul on väga, väga raske sokke ja saapaid jalga panna. Kuidas need päris paksud suudavad, päevast päeva, aastast aastasse?
*) Ja külge keerata. Ja ma ei saa selili olla ja sellep hakkab mul taguots öösel valutama sellest külitamisest.
*)Ma ei saa istudes ennast kössi lasta, saan kohe jalaga ribidesse, istu siis 8+h pulk sirge seljaga või lainurga all arvuti taga. Mõnus eks.
*)Ma vist ei saa enam trenni minna. Mitte et ma ei tahaks, mitte et ma ei jõuaks, aga ma ei saa enam hästi sellel kuradi kangil kettaid vahetada, sest noh, see kang on põrandal. Ja ma ei saa hästi asjadega toimetada, mis on põrandal.
*)Kui sul iiveldab ja on halb olla, siis sa ei taha näha järgmist pilti kanalas - vähemalt 10 muna on sita sisse lastud, sest pesakorv on täis, toidukausid on täiesti tühjad, tähendab see söök, mis sa 48h tagasi panid oli neil viimane. Kapsajuurikad mädanevad vees, sest trapp ei tööta ja lollid pardid ajavad vee koguaeg ümber ja keegi, kes kapsast ette viskab, ei korista juurikaid ära.  Lollid pardid on veekraani lahti lükanud ja ühtlane virts on igal pool. Nii võtab nüüd rase kõhugripis naisterahvas ja tassib virtsa välja ja kuiva heina asemele. Väljatassimisel möödud "lõkkehunnikust" kuhu mingis pühas usus on tassitud klaaspurke ja igasugu kile ja plastmassollusi on lendlenud välja poole metsani. Ja ma tahaks karjuda: "mis kuradi asi see siin on ja miks ometi"? Aga ei tee midagi.
*)Mul on küll tunnipalk ja väga tore on, et ma pean sisuliselt ühte asja tegema neli korda, aga siiski. Milleks sisuliselt sarnaseid asju teha eraldi. Meetodid ei ole selleks, et neid 1x kasutada. Ma tunnen ennast lollina, sest kulutatud aeg ei ole võrdelises seoses tulemusega, kus ei paista välja, et ma tegin seda kõike 4x
*)K-ga ei saa poodi minna. Sest ta ei jõua. Ei jõua jalgu tõsta, ei jõua 100m kõndida, ei jõua poes olla. Küll aga jõuab tahta kõike - kommi, jäätist, kohukest, ajakirja, mänguasju, suhkruasendajaga(mis on ainus asi, mis on hullem kui suhkur) nätse jne Ja siis ta jõuab mossitada. Asi ei ole selles, et ta magusat ei saa. Saab küll, iga päev saab. Ehk ei peakski andma, sest suhkur ongi selline, et mida rohkem sööd seda rohkem tahad. Või mis mul siin anda.
*)Internet on lolle täis. Pärismaailm muidugi ka, aga õnneks ma ei kohta neid seal nii tihti.
*)Peaaegu oleks lõpetanud...aga ei - koeral on jooksuaeg...jälle päriselt. Kuu aega tagasi oli ja nüüd on jälle. Ma nägin kindlasti, et on ja eelmine kord oli ka kindlasti. Mis loom see selline on? Muidu poleks midagi, aga ta ulub k-o-g-u-a-e-g.

Ma tahtsin eile hommikul kirjutada, vahelduseks vingumisele, on vahepeal päris hea ka. Et kui metsas ei rassi, siis jõuab trennis käia ja jalutada (prioriteedid paigas eks :) )  ja laps oskab lugeda, mitte ainult sõnu vaid päris lauseid kohe veerib kokku ja peagi oskab ta ka ilma abikateta kimada. Tal on uus läikiv ratas, õppida on küll kergem vana titeka peal. Õigemini meil on kergem sellele järele joosta. Aga lootust on. Ma juba kujutan vaimusilmas ette kuidas me suvel koos käime - mina jooksen, tema sõidab. Titt jääb vist koju, sest kõik ju auto peale ei mahu. Kas keegi palun võiks ehitada meile kergliiklustee või vähemlt sillagi? Väga raske on tervislike eluviise nii harrastada.  Ja K oskab varsti ehk ujuda ka. Juba ta ei karda enam pead vee alla panna.

Ja kõige parem kogu selle asja juures on see, et mul on ema elus. Haiglas küll, aga  kõik saab korda. Seda ainult tänu sellele, et isa ei ole selline "küll kõik läheb ise mööda" vaid pigem käest kinni, emosse minek tüüpi. On ju suurepärane. Perearsti ainus funktsioon on see, et saatekirju ja haiguslehti peab ju keegi kirjutama. Aga see on jälle vingumise teema ja seda ma ei tahtnud teha, sest kõik on siiski suurepärane.


Ja see kõik on suurepärane ka hoolmata sellest, et ma ropsisin eile terve päeva. Jälle. Ma vist üritan mingit kõhugrippi jäämise rekordit püstitada. Midagi peab inimene ju hästi ka oskama.