Ei ole raske nende söötmine, kasimine, kasvatamine,öine ärkamine ja pidev ei eiei ei ei tohi.  See ei ole raske. Raske on see, et nad on nii õrnad ja hindamatud, nii ilusad ja head, nii nutikad ja krutskeid täis.  Ja sõltuvad. Minust. Ja minu otsustest. Minu vastutus. Ja ma kardan, et kas ma ikka oskan.

Kassu elu on täis imelisi avastusi. Viimati avastas, et need papist asjad, kus on igasugu pildid peal, ei olegi selleks, et neid tükkideks rebida vaid neid saab vaadata. Et saab lehti keerata ja siis uusi asju vaadata. Ja saab tugitooli ennast mõnusalt istuma seada, kui veab saab mustikakausi kõrvale võtta, kui eriti veab, saab emme või issi sülle ennast sättida ja siis saab veel näpuga asjadele osutada ja vaadata ja jutustada.  Ja palju toredam on.

24h. Selleks, et teha  seda, mida peab tegema, mida on vaja teha, mida ei ole vaja teha, aga on mõistlik teha, mida ei ole vaja teha, ei ole mõistlik teha (neid kuradi aknaid pesta kuigi kärbsed situvad need kohe jälle täis), aga mille mitte tegemine ajab mind hulluks ning seda  mida tahaks teha.Vahel õhtuti mul on selline tunne, et ma ei taha magama minna, sest ma ei viitsi hommikul jälle pihta hakata. Otsast. Planeeritult, tund tunni järel.

Aga

Mõtlesin  kirja hakata panema oma trennid. Ma siiani ei tahtnud, sest vastik on vaadata. Sest vahel hakkab nagu kahju, kuigi objektiivselt hinnates on vist siiski tasakaalus - pingutus-tulemus. Ja tasakaalust on väljas see, millest sõltub  80% tulemusest. Või isegi mitte tasakaalust väljas pole õige sõna. Head asja liiga palju on ikkagi liiga palju. Süües topelt koguse tervislikku toitu ei ole tulemuseks mitte topelt terve inimene vaid ülenuumatud põrsas.

Aga

Veereb päris hästi see eluke. Tasakaalus nii rutiin, spontaansus, asjalikud tegevused vaheldumas lõbusatega, passiivsed aktiivsetega, töö ja vile koos. Kui kärbsed massiliselt mu akendele ei situks ja suurepäraste tegevuste hulka kuuluks ka pisike jõnglastevaba pillerkaar väljaspool kaitsvaid koduseinu, siis....siis ma ei teagi kohe mille kallal viriseda. Tahtsingi kirjutada sellepärast. Lihtsalt. Et mitte viriseda.

Kassul  aga seevastu on põhjust virisemiseks küll. Sest tema tahab mingeid asju, millest keegi ei saa aru. Sest keegi ei tea mida "õõõõõõh" tähendab. Niipalju ma mõistan, et igasugu erinevaid asju tähendab. Enamasti selliseid, mis pisikeste näppude vahelt kildudeks purunevad, mis suhu rännata ei tohiks, mis rohke süljega kokku puutudes lakkavad funktsioneerimast, mis teevad nendele pisikestele näppudele haiget või asju, mille kadumine halvendaks oluliselt meie elukvaliteeti.

Aga selle eest oskab ta söögilaual stepp-tantsu vihtuda

Ma kirjutasin vahepeal drafti. Sellest kuidas eelkolliealisest on saanud täisteismeline ja millega me selle karistuse oleme ära teeninud. Eks ma teadsin millega. See neetud suvi. Laps ei pea lihtsalt vastu sellele. Aga. Ükspäev päike tõusis ja kõik oli jälle suurepärane. Ma ei tea mis juhtus. "Kuhu kartulipang jäi, ma lähen toon ära". "Ärge hüpake nii kõvasti, muidu Kassu kukub." "Kas ma tahveka asemel Kevadet võin vaadata?". Ma reaalselt tahtsin kraadida teda. Tegelikult ma tean küll mis juhtus. Väikesed asjad juhtusid. Sügis tuli. Une ja muud jutud.  Ja kui 6-aastane sulle vastu paugub su oma väljenditega, siis niiväga kui sa ka ei tahaks seda eitada - muutma peab ennast kõigepealt.

Korraks hakkas juba hirmus, aga see ongi vaade tulevikku. Äkki prooviks teha nii, et see tulevik poleks nii õudne. Et kallistaks rohkem ja viriseks vähem. Lämmataks igasuguse jonni lihtsalt ülevoolava armastusega. Nii, et nad ei saa arugi mis juhtus. Plaan.


Aga üldiselt on tore. Mul oli sellest suvest, viimase võtmisest ja medali teenimisest siiber. Mis siis, et oli lõbus. Saaks peedid-kaalid veel põllult hoidlasse tõmbaks joone alla. Või mis alla, vahele kuskile. Tahaks sooja kõrvitsasuppi ja küünlaid põletada. Aga neetud vananaiste suvi on. Sügab siis ratast ja niidab muru ja võtab viimast.


Ma ostsin endale uued hantlid, päris kole vaadata kohe :)