Jälle. Jälle... Ma viimasel ajal leian end liiga tihti mõttelt, et äkki see ajukeemia on ikka veits nihkes. Tahaks alla anda ja plaastri peale tõmmata ja mitte ise sellega vaeva näha. Sest vaev on ju raske. Et eluolu objektiivne reaalsus ei ole minu enda suhtelise reaalsusega üldse tasakaalus. Saa sa siis aru, mis viga on täpselt, kui pealt paistab, et justnagu ei olekski.

Mis on valusam - läbikukkumine, allaandmine, mitteüldse pihta hakkamine? Ma natuke pean vist laskma endal vedeleda selles põhjas. Sest samm on raske ja energiat ei ole. Natuke saama üle sellest, et vahel ongi reaalsus lihtsalt nii ja lootmine ja positiivsus on ullikestele.

Ja ometi päike sillerdab taevas, mul on keset päeva aega pusserdisega batuudil põrgata, justkui päris näljas ja paljas ka ei ole. Näljas võiks muidugi natuke olla, aga see on osa probleemist.

Hein on üle pea, rohi on ülepea, kohustused ülepea ja ma teeks ja toimetaks, aga käed on ju seotud. Ja tegelikult on see ju hea ja tegelikult peaks seda nautima, sest see läheb mööda ja siis ei taha enam keegi mul süles istuda ega batuudil põrgata. Ja siis mul on kahju.

Kurat, et nii kaua peab ka valge olema. Oleks pime oleks hing rahul. Aga on valge ja näeks ja saaks ja peaks ju minema.....aga kell on palju ja päev on ju otsas ja tekid on vaja peale tõmmata.

Tulles päriselu juurde - Kassu jäi jalapealt haigeks. Nii täpselt poole sammu pealt. Kõik oli korras, ühel hetkel hakkas nutma ja tahtis sülle ja enam maha ei tahtnudki. Kuniks jäi magama. Ja nüüd on natuke haige.

Ja homme on tähtis päev, aga seda siia maseka vahele ma ei põimi. Sest see ei ole minust, see on väikese inimese suur päev, verstapost ja millegi lõpp ja uue algus. Ja ma ei tohi seda ära solkida. 

Teeme nii hoopis, et klaas on siiski pooltäis.
Tegelikult jäid ju pooled kanad alles, piletid Tenerifele olemas hoolimata sellest, et nael maksab palju rohkem kui eur, täna ütles mikker üles alles eel-eel viimase loo ajal ja neli on alati parem kui üks. Ükskõik  mis, ka null, on parem kui üks. Äkki see, et ma pole olnud kunagi nii heas vormis, on piisav, sest ma ei ole seal veel kunagi enne olnud ja see, et paljud on paremad ja mina peaks või võiks ka olla võib kunagi juhtuda või võib mitte juhtuda ja ehk ei olegi seda vaja. Pick your battles as they say....
Äkki ma ikka jõuan, sahmimine ei vii kuhugi. Vahel on vaja tegutseda ja vahel on vaja võtta hoog maha, et olulised asjad saaksid tehtud ja mitteolulised ei raiskaks ressurssi. Tuleb teha valik. Prioriteedid. Kontrollida ennast. Sest lapsed, need matkivad  käitumismalle ja peegeldavad seda mida sa neile annad.  Kas ma tahan, et nad käituksid nagu mina ja vastaksid mulle samaga?

Ameerikamäed. Ülepäeva üles-alla. Kurkum piimaga, nõges omletti ja kõik saab korda.

Päikeselise hommiku deprekalaks....läks käima nüüd. Ainuke point sellel siin on maandus, valada see sopp ja hala abstraktselt välja, et äkki siis ma ei kalla seda  neile päris inimestele enda ümber peale. Äkki.

ja jah, ma tean, kõik on hästi, kõik läheb paremaks. Paljudel on hullem, paljud on näljas, haiged ja paljad. Kõik on suhteline. Et mõtle positiivselt ja head asjad juhtuvad. Aga iga päev juhtub midagi, millega tegelemiseks on vaja seda mõttejõudu, et mitte langeda negatiivsuse küüsi, et leida head ja mitte olla Iiah. Aga vahel ei ole nii, et "either you win or you learn". Vahel on lihtsalt "fail" Sest looduse, tehnika, süsteemi ja aja vastu ma olengi jõuetu. Ma võin küll õppida, aga hetke reaalsust see ei muuda. Et on fail.

Kell on alles 9 ja juba ma tunnen, et ma ei jõua kõike ära teha, ma olen juba liiga vähe teinud, liiga palju söönud, liiga vähe liikunud, liiga palju aega kulutanud mõttetustele, liiga kaua olnud ärritunud. Täna on kolmapäev, nädal on juba läbi saamas ja ma ei saanud oma plaani täis. Kuu lõpeb kohe ära ja algab uus ja mul on kõik alles pooleli.
On täiesti võimalik olla masenduses kui sul on õhupall. On küll.

Kell 6.30

Hommikul. Sest kui see oleks õhtul, siis oleks tegemata töö ja segamini elu ja õnnetud lapsed. Aga see on hommikul. Ja ma ei pea tundma grammigi süüd. 

Ma olen koguaeg üks igavene Iiah. Leian igakord üles selle tõrvatilga oma elu suures ja magusas meepotis. Ma näen, kuidas plika on samasugune. Õudne, kui raskeks see tema elu teha võib. Kohe hakkan ümber kasvatama. Kui teaks vaid kuidas. Lihtne näide - kui on olnud tore päev, käidud ujumas, oldud koos, lubatud burksi, siis suu kisub kõveraks kui burksiga ei kaasne kartul või plastmass julla. Lisame kakskümmend aastat elukogemust, suuremaid soove kui burks koos kartuliga ja saamegi Iiahi. Aga ma hakkan ennast ka ümber kasvatama, sest ajal on tiivad ja ta oskab lennata. Ei ole vaja tal lasta mööda lennata. Ja ma tean seda ammu ja see on nii lihtne ja elementaarne.

Ma hakkan notsuks nüüd. On võimatu olla masenduses kui sul on õhupall

ja üleüldse olen avastanud, et ei pea niipalju magama. Vabalt võib tõusta tund aega varem, sellevõrra jääb õhtul kiiremini magama, võidab terve tunni tegutsemisele ja unetunde saab ikka samapalju. Või noh, peaaegu. Kui kuskilt pole võtta, siis kuskilt ikka on.