Ma olen koguaeg üks igavene Iiah. Leian igakord üles selle tõrvatilga oma elu suures ja magusas meepotis. Ma näen, kuidas plika on samasugune. Õudne, kui raskeks see tema elu teha võib. Kohe hakkan ümber kasvatama. Kui teaks vaid kuidas. Lihtne näide - kui on olnud tore päev, käidud ujumas, oldud koos, lubatud burksi, siis suu kisub kõveraks kui burksiga ei kaasne kartul või plastmass julla. Lisame kakskümmend aastat elukogemust, suuremaid soove kui burks koos kartuliga ja saamegi Iiahi. Aga ma hakkan ennast ka ümber kasvatama, sest ajal on tiivad ja ta oskab lennata. Ei ole vaja tal lasta mööda lennata. Ja ma tean seda ammu ja see on nii lihtne ja elementaarne.

Ma hakkan notsuks nüüd. On võimatu olla masenduses kui sul on õhupall

ja üleüldse olen avastanud, et ei pea niipalju magama. Vabalt võib tõusta tund aega varem, sellevõrra jääb õhtul kiiremini magama, võidab terve tunni tegutsemisele ja unetunde saab ikka samapalju. Või noh, peaaegu. Kui kuskilt pole võtta, siis kuskilt ikka on.