Jälle. Jälle... Ma viimasel ajal leian end liiga tihti mõttelt, et äkki see ajukeemia on ikka veits nihkes. Tahaks alla anda ja plaastri peale tõmmata ja mitte ise sellega vaeva näha. Sest vaev on ju raske. Et eluolu objektiivne reaalsus ei ole minu enda suhtelise reaalsusega üldse tasakaalus. Saa sa siis aru, mis viga on täpselt, kui pealt paistab, et justnagu ei olekski.

Mis on valusam - läbikukkumine, allaandmine, mitteüldse pihta hakkamine? Ma natuke pean vist laskma endal vedeleda selles põhjas. Sest samm on raske ja energiat ei ole. Natuke saama üle sellest, et vahel ongi reaalsus lihtsalt nii ja lootmine ja positiivsus on ullikestele.

Ja ometi päike sillerdab taevas, mul on keset päeva aega pusserdisega batuudil põrgata, justkui päris näljas ja paljas ka ei ole. Näljas võiks muidugi natuke olla, aga see on osa probleemist.

Hein on üle pea, rohi on ülepea, kohustused ülepea ja ma teeks ja toimetaks, aga käed on ju seotud. Ja tegelikult on see ju hea ja tegelikult peaks seda nautima, sest see läheb mööda ja siis ei taha enam keegi mul süles istuda ega batuudil põrgata. Ja siis mul on kahju.

Kurat, et nii kaua peab ka valge olema. Oleks pime oleks hing rahul. Aga on valge ja näeks ja saaks ja peaks ju minema.....aga kell on palju ja päev on ju otsas ja tekid on vaja peale tõmmata.

Tulles päriselu juurde - Kassu jäi jalapealt haigeks. Nii täpselt poole sammu pealt. Kõik oli korras, ühel hetkel hakkas nutma ja tahtis sülle ja enam maha ei tahtnudki. Kuniks jäi magama. Ja nüüd on natuke haige.

Ja homme on tähtis päev, aga seda siia maseka vahele ma ei põimi. Sest see ei ole minust, see on väikese inimese suur päev, verstapost ja millegi lõpp ja uue algus. Ja ma ei tohi seda ära solkida.