"Omg, meil tulevad nii lahedad jaanid". Nii Karolin ütles, kui ma loetlesin üles kes meile kõik tulevad.

Sellised ootused teevad natuke ettevaatlikuks alati.  Aga päriselt olid ka, kuigi ikka on natukene äikeseohtu, sest neid müristamisi ja laussadu on ju nii mõnigi kord olnud, eriti jaanipäeviti. Mõnikord on ettevaatlikus ka suurem kui asi päriselt on. Kuskil vist sadas natuke ka, aga mina jäin kuivaks, südametunnistus ehk veidi annab tunda, aga selline ma olen, ma ei oska teeselda, peaks õppima. Igaks juhuks ääremärkus, et päris ilm oli ka okei kui nüüd mitte inimestest vaid loodusest rääkida.

Aga õppetunde ju teisigi. Kaotada tuleb osata, osaleda tuleb tahta, enda üle naerda tuleb osata. Puude vahel pimesikku ei tasuks mängida, suurus pole oluline, väledus, visadus meeskonnaliikmete arv on  ehk jalgpall suured versus lapsed andis nii palju üllatavaid momente. Ja niipalju naernud ma ei ole tükil ajal.

Hoov oli inimesi täis. Lapsi ja mitte enam niiväga lapsi ja suuri ja väikeseid ja noori ja vanu, oodatuid ja ootamatuid.

Ja kui kitarri ei ole, siis kitarr tuleb tuua, ükskõik kuidas ja hoolimata kellast. Lihtsalt see fakt juba oli äge, et ei ole nii, et ah mis nüüd hakata jamama. Sest mõnikord peab olema ka hommikuse tossava lõkke ümber natuke laulujörinat. Lihtsalt peab.

PS Järgmiseks aastaks- keegi ei söö sealiha.

Ma olen oodanud seda terve mai ja pool juunit ka veel. Ja täitsa tore oli. No eks oli muidugi hetki, varateismelise ja hilisrüblikuga, esimesega üllataval kombel rohkem kui teisega. Et see suu nii kergelt kriipsuks tõmbab. Eriti arvestades, et meelelahutusprogramm meie väljasõidul on ehitatud just nende kahe ümber.

Ah, tühja. Järgmine kord jälle targem. Ei ole mõtet maksta, sest nad ei julge ja ei taha mitte mdagi teha. Kõige paremad asjad olid tasuta ja hinnas. Kõva häälega autos laulmine, hotelli ümbruse park-mänguväljak-tõuksirada-bassein ja mullivann, rääkimata jalka staadionist ja järveäärest. Ja igast pettumusest saab midagi õppida, selles suhtes pole kahju ka kooliraha maksta. Kui seda enda jaoks niimoodi mõtestada.  Ma ei kavatse mitte kunagi enam minna kuskile seiklusparki ega maksta mingi tuubiga alla sõitmise eest. Mulle ei meeldi ja lapsed ei julge ja/või ei taha.  Sada paremat moodust aja kulutamiseks.

Aga mulle nii meeldis, et sai võtta vabalt. Mulle hakkab see juba käppa tulema, et ei pea jooksma ja puhkusesamm on selline lohisev. Kuigi ma jooksin küll, sest kuidas sa saad mitte joosta kui sellised rajad on.  Aga ma jooksen üksinda ja ei jookse siis kui on vaja olla. Niisama. Ma olen endaga täitsa rahul, see on väga suur muutus.

Võtsime kerge lõuna keskaegses linnuses. Lastele pannkoogid, endale võtsin supi. Kassu sõi mul supi käest ära ja jättis oma pannkoogi järgi, kusjuures supp koosnes ainult suurtest porgandi kangideest ja käntsakast keedulihats. Niiet kahju ei olnud.  Aga see oli piisavalt kummaline, et ma tegin sellest vähemalt 12 pilti. Sest, kes see teeb niimoodi?

Veel sellest keskaegsest linnusest - Ma ikka imestan, inimesi. Täiskasvanud inimesed, tulevad lausa teisest naaberriigist, bussiga ja etendavad lahingut. Mütsid peas, kuued seljas, relvad käes. Mängivad, ilmselgelt puhtast entusiasmist. Et nagu hobi. Et nagu talv läbi kindlasti harjutasite, saite kokku 2x nädalas ja pidasite sõjaplaani. Et huvid on ikka erinevad. Millega kõik inimesed oma aega sisustavad. Ja siis ma võin ju küll vahel õhtul terrassi peal istuda ja mitte midagi teha. Sest ma vähemalt ei pea sellise asjaga tegelema. Palju vaeva ja kasu mitte üldse. Peaasi, et inimesed ise on rahul.

Hotelli toa uksest sisseastudes, Karolin silmab ühekordseid susse ja kilkab, üle koridori. "Need sussid me varastame kaasa onju". Jaaa, selleks me tulimegi, sest meil ei ole kodus susse ja siit saab varastada.

Ja selle kolkaküla põhikooli ees oli pumptrack ja läbiakna oli näha, et neil on tutikas jõusaal. Neil on jalapress. Koolis. Põhikoolis. Normaalne. Elu ei ole, inimesi ei ole, on niidetud park ja kilomeetrite viisi kergliiklusteid. Tore, ilus, aga natuke nagu tekitab küsimust. Kes selle eest maksab ja kuidas selline asi ära tasub ja miks minu maja eest ei lähe kergliiklusteed (ok, peaaegu läheb, ainult paar kilti on puudu, paar kilti rekkatihedat liiklust, veab või ei vea)


Ja homme....läheb jälle lahti. töö nr1, töö nr2, trenn, mustad põrandad, mustad riided, mustad nõud, näljased inimesed, kuivad taimed ja need kuradi asjad hakkavad juba valmima. Aga zen ja piis ja jees juu kän dooo it!


Aaaa ja see ka veel - ma pidasin sünnipäeva ja terve laupäeva hommiku käisin meeleheitlikult mööda mingeid koduehituspoode ja olin nõus ostma ükskõik mida, mis vähegi sobiks, oleks pehme ja mugav ja ei karjuks silma. Ja mitte midagi ei olnud. Siis kulutasin terve pühapäeva mõõtmisele ja planeerimisele ja otsimisele....ja siis see meie peres, kellel oleks piisavalt kompetentsi see valmis teha, ütleb, et ei. Ei, teeme teised asjad enne, me ei saa teha õuediivant, sest kuskil kuradi võsavahel on jupp aeda värvimata. Mul ei ole õues mitte kuskil istuda, ainult mingid pakud ja junnid. Ja ma nüüd juba tahan istuda. Pehme peal. Miks mitte. Päriselt, miks ma ei võiks õhtul või kasvõi päeval istuda õues? Pehme peal? Ma olen enda üle päris uhke, tassisin lauad ja pehmendused koju ja päriselt ma oleks hakanud saagima ja täristama ka, aga õnneks ikka halastati. Aga ma ei anna seda au ära.

Tunne on  hea, aga natuke tuleb jälle hirm peale, sest peab ju ettevaatlik olema selliste asjadega. Sest ei saa ju hästi minna. Aga esimene emotsioon ja las ta siis olla. Ilma agadeta,  ilma ettevaatlikuseta, vahelduseks.

Aga kui nupust tuleb kohvi ja jõusaal on viimasel korrusel, siis selle nimel võib natukene koodirägastikus ekselda ka. Ja kilomeetreid tallata.

S**** tujuga on palju lihtsam kirjutada. Hea tuju ei viitsi siia voolata, hea tuju tahab minna batuudile kassuga kargama. Sest on suvi ja on laupäev ja naljakas on on olla.

Terve kuu on üks postitus pooleli. Ise ka ei tea mida öelda tahaks. Et on hästi? Kas nii võib, päriselt?

Mai sai läbi. äkki siis ikka võib. 

Kiidaks ilma,  ennast, meest ja lapsi.

 Et statoka kohvi pärast ei pea süümekaid tundma. Sest ma ka võin. Sest ma olen selle välja teeninud. Et on hea tunne. Mul on muidugi head madalad nõudmised ka, piimavaht papptopsis. Maslow püramiidi alumine tase, endiselt.

On soe, ei ütle, et liiga, sest seda pole nii kaua olnud. Nii hea on hoopis. Ja nagu kõige heaga, hirm on, et otsa ta saab. Aga ma muudan enda mõtlemist iga päev. Et ei kardaks, vaid naudiks kuniks on. Kõigega.

Ja söön ja joon kui tahan ja mida tahan ja vahepeal lööb laine üle pea kokku ja õhtul on selline tunne, et ei taha enam mitte kunagi mitte midagi teha ja ma ei kujuta ette, kes need asjad kõik ära teeb aga hommik jälle äratab ja uni kosutab ja käik läheb sisse.