Kui ma arvutaks. Nii nagu vanasti. Kui ma lööks selle kõik kokku, siis ma saaks südari. Sest see on päris hull. Kõik need kohad kus läks lappama, kui oleks saanud säästa nii euri, aega, tervist. See lõputu laupäev, ülemakstud hotellid(üks tegelikult, teised, paljud teised, olid -as you pay you get, ojadena voolav vein koos juustumägede, meetriste worstide ja kapsaga, oh ja kõik need tegemata toimetused....Ja chill, lase minna, mitte midagi ei juhtu kui ma ei muretse. Kõik on ikka ilusad ja head. Ma ei ole kindel, kas see on nüüd lõpuks ometi pääsemine või viimne hukatus.  Aga muusika paneb jälle südame põksuma ja puusa nõksuma ja lapsed ja mängud toovad naeru näole, püksid küll pigistavad ja rahutus koos mitte piisavalt väärtusliku tegemisega piinab...aga palju lihtsam on. Vist.

Kas me 1. jaanuar hakkame korralikuks? Või ootab teiseni.

Ah ja kuusk oli ilus ja perekondlik jalutuskäik oli nagu filmis ja jõuluvana tegi nalja ja kingid saadi ja tehti ja rõõmu oli kella kolmeni. Ja enne seda oli pidu ja peale seda oli olemist ja....üleüldse on vist kõik kümme kümnest. Ainult need kuused noh, kurja need riivavad silma ja hinge. Sest vanasti, mul oleks need juba tehtud. Lõhutud, riidas, tules. Ma ei puhkaks enne (ette), ma teeks töö ära.

Ja meile kõigile meeldib hapukapsas! Ja torm...mitte see tuul, see teine ;-)

Ah, ja et lihtsalt oleks meeles - Helsinki, viikingid ja kirkad, Berliin, rattad, Metallica cover, Riia-Jurmala, tüng ja fun ja iga asi on alati ka millekski hea. Kes nalja siis teeb kui nad suureks kasvavavd? Kellega me siis torust alla laseme ja jões keerleme? Kas siis jäävad ainult ajaloo muuseumid?

See lugu - "....ja koju taarud kel viiiiss...ja mis siiiiis"  Oleks siis 17 eks, siis oleks natuke rohkem mis siis. Aga mis siis.

Ja kõige hullem on möödas. Eks harjud ja saad üle. Natuke külmem on isegi natuke parem, peab natuke vähem sooja sees olema, sest natuke on niisama ka helgem. Ilmast räägin muidu, natukene. Ma ei kavatse sellega võidelda ega seda positiivseks mõelda, sest, november, ma vihkan sind südamest. Ja nüüd oled sa läbi!

Vahel tasub võtta vaba päev, hea odav on. Võib kõik spa pakkumiste, hotelli, lennupiletite jms tabid kinni panna. Tonn kohe nagu maast leitud, lihtsalt sellepärast, et üks pühapäev ei tõstnud oksaraasugi ega kirjutanud ühtegi ifelse'i, mis veel parem, ei mõelnud mitte millegi peale, kuidas kõike optimeerida. Null tehtud, null süümekaid, null euri. Nii lihtne, hakka või kordama.

Ilusad valed

Ausad valed või ilusad valed. Liiga palju egoboosti ühe päeva jaoks.

Ise nagu arvaks risti vastu. Et ei ole ju nii tubli. Ja raskus, see koguneb niikuinii turjale. Ise kogun, päev päevalt ja amps ampsult. Sest alati on olnud ju niipidi, et väljast tuleb negatiivset peale ja siis sa pead ise olema positiivne (arghh blaa blaa blaa) ja leidma selles pasameres neid lillekesi jaaniiedasi. Mõtle  ja nii on.  Aga kuidas nüüd siis tagurpidi? Et teised aitavad.  Ise peaaegu ei kannata enam ei vaadata ega hinnata, et venid ja venitad ja pole ju ei tulemust , nägu ega tegu. Noh, aga,  misiganes töötab, usu siis neid ilusaid valesid ja ongi kohe kergem.

Aga vahepeal on olnud nii üles kui alla ja vahepeal oli kohe nii all, et äärepealt oleks hakanud lihtsalt jonni pärast igasugu kodumasinaid ostma. "Mine magama" - see on alati lahendus. Isegi kui ei taha, et hommik tuleks, siis alati on parem kui ta tuleb peale magamist, mitte selle asemel.

Jooksu ajal mul on alati häid mõtteid. Et küll on ikka hästi sätitud kõik. Või milline hädaorg ja kui mõttetu. Et sama elu ju, samad asjad.

Ja kümme on uus neliteist. Väiksed lapsed väiksed mured, suured lapsed, üks suur arusaamatus. Tõde ei olegi, eks alati oledki teinud valesti. Oleks teinud teisiti oleks ikka valesti. See on päris rusuv, et õigesti teha ei olegi võimalik.

Järjekordne valgustus ja ärkamine. Hommikuses jooksus, jalg jala ette, sammhaaval, mõtted ritta. Kurja, päris hästi olen ära sättinud, kolmel rindel ja läheb kuidas läheb. Uus moto.

Try not to screw up a lot. Punkt.

Lihtne :)

ha haa, tegin nalja :)  Ja nii 6 päeva järjest. Poole kauem kui plaanis. Sai nalja ja oli tõesti tore. Sest mitte midagi ei saanud teha kui ainult olla ja olla koos. Pangakonto on muidugi nüüd natuke nukker aga see on juba tema probleem.

3 päeva olen joonud ainult kohvi, kokat ja veini. Maasikad ja arbuus on vist vedelikupuudusesse suremisest päästnud. 3 kuud on mööda läinud ja see on esimene asi, mida ma tahtsin välja öelda.

Aga muidu -  kiire, argipäev, lõbus, toimekas, päike ja äike paduvihmaga segamini, nii otsese kui kaudses mõttes. Work hard, play hard jne. Parandame suhtumist, lepime vigadega, rügame edasi. Suvi noh.

või, muna, suhkur, jahu, nats shokolaadi, kakaod ja törts banaani.  Sega kokku ja voilaa. Pränkmaster in action.

Päev on lühike kui hommikut ei ole.  Eriti kaks päeva jutti. Aga anname endale andeks sest teisiti ju ei saa. Ikka ei kuku see taevas maapeale.  Raisus päevadest on alati kahju, aga no nalja peab ka ikka saama.

Ja lõunast jooksma minna ongi soojem, kohe nii, et kui silmad kinni paned, siis on natuke nagu "me oleme päästetud", sest kevad ikkagi. Ja kõik maailma laulud tunduvad nii head, sest terve õhtu sa kuulsid neid, mis olid väga halvad. See on ju iga asjaga nii, et aru saada kui hea on peab vahepeal olema halvem. No ja Eesti 90ndad ju on suht kõige halvem asi üldse. Aga huntidega koos peab uluma. Ja millal siis veel kui mitte isa jubeleil. Mulle tundub praegu kõik nii hea ja naljakas. Et kassasse pole vaja minna, sest kõik on ju makstud ja kõrvus kummitab "Kuidas sulle meeldivad külalised...:" Väga hästi meeldivad :)

Ja eile sai olla õues ilma et see oleks üks suur kannatamine ja positiivselt mõtlemine. Ja kahju oli vaadata, et kell 6 päike siras aga oma jõudlus ei kannatanud enam kuskile minna. Ja plika tuli jala koju ja on maailma õnnelikum on hiina ketside ja koledate moekate pükstega.  Ja mul on kohe hea meel, et tal on hea meel.

ja esmaspäev on ka hea, eks see uni ka kunagi tuleb. Kui mitte täna siis homme. Ja ikka ei kuku taevas maapeale.

Sai selline suhteliselt seosetu lõngakera, aga kuidagi tahtsin nagu välja öelda, et hea ja naljakas on hoolimata sellest, et natuke on  halb ja piinarikas, aga kellel on aega siin trükkida kui nii palju on teha eksole.

Barca

Ei tahaks olla igav ja imal, aga no päike ja ei mingit jääd, puhas tee, anna ainult minna. Valgus ja vabadus ja ma enam ei hullu kui peab tiksuma. Isegi kui mind paljaks varastati, sõna otseses mõttes, osegi kui apartmendi rent tõmbas vee peale, pun intended, isegi kui ühe öö hinna eest saaks mujal kolm, isegi kui kontojääki ei julge vaadata, isegi kui sai natuke liiga palju nahavahele, isegi siis oli kõik suurepärane.

Sest kõik oli suur ja inimesi oli palju ja ninalt sai naha maha ja magada sai vähe ja halvasti aga hoolimata sellest oli olla hea. Linn oli ilus ja maa oli ilus ja ometi veebruar ja palmi kerge sahin.

Sest loeb emotsioon, mitte euro ja üks kott vähem ongi lihtsam reisida, mul on oma asjadest kahju, aga heameel selleüle, et rotil nendest tühjagi kasu pole.

Õppetunnid ka nagu ikka. Nälg ei ole hea sõber ja igaüks enda eest.

Kõrged ootused on halvad, sest isegi kui olukord osutub heaks, siis see tundub nats nagu halb, sest sa ju arvasid, et see saab olema suurepärane.
Mul kahjuks natukene nagu on vist, ma natukene liiga palju ootan seda. Aga samas, ma ei ootagi rohkem kui et seda (sisesta rämedalt voorimehe sõimusõnu) lund ja jääd ei ole. Seda ometi ju saab. Ma ei tahagi tegelikult mitte midagi muud kui et seda s****a maas ei oleks. Ja et mul oleks kaks põlve, mitte kolm. Aitäh :) Ja ma nüüd oskan ju puhata ja olla.

It did not kill you, but did it make you stronger?

Iga olukorra jaoks on oma vaatenurk, kõik on alati tip-top, sa pead lihtsalt õige nurga alt vaatama.

Et on külm ja pläga ja tuul ja terashelbekesed vasta õrna nooremas keskeas nägu...noh sul on jalad, sul on jõudu või vähemalt tahtmist või vähemalt tahtejõudu. Midagigi

Et on kael valus ja selg valus ja ma ei saa sellest mitte midagi aru ja te kõik ootate, et ma saaks sellest kiiresti ja õigesti aru....oleks valus ja kange ka siis kui peaks kilusid karpidesse toppima, päevast päeva, ööst öösse. See on see hind, mida sa maksad.

Või et tee on pikk ja tüütu või äkki käed on vabad ja sa peadki olema, võid teha, aga ei pea.

1. veebruaril ma kuulsin Tallinna bussijaamas lindu laulmas. Ma juba ammu unistan, panen silmad kinni ja kujutan seda ette, et on puhas asfaldt tossu all ja jäiste nõelte asemel küll läbilõikav tuul, aga päike. Et on veebruar, siis on lootust.  Kummalisel kombel pidasin eelmine aasta kauem vastu, koorem oli ju niipalju raskem, mulle tundus. Aprill ja lõunamaa olid need mis päästsid.  Seekordne päästja ei ole päris "lõunamaa" aga ta tuleb juba paari nädala pärast ja sellepärast piisab kui termomeetril on kahekohaline number. Ja Päike. Midagigi.

Ma vihkan seda lund ja vihkan seda pläga ja jääd ja et on külm ja on sula ja on pime ja niiske ja tuul ja lörts....ma tahan selle kallal vinguda, lihtsalt tahan jonnida.

Ah, pähh, ma olen niigi progresseerunud siin . Ma oskan olla küll, täitsa niisama ja niikaua, et tekib juba "tahaks" mitte koguaeg ainult "peaks".

Ma ei tea mitu korda seda juhtunud on, noh ikka palju, vähemalt tundub nii. Vahepeal tundus, et sellepeale võiks lausa mängima hakata, et kindel win. Et kui sa tahad kuskile midagi lõbusat tegema minna, siis üks või teine jääb siruli haigeks. Mul oli plaan meile väike lõõgastustrip teha kahe nädala pärast, aga eile mulle sähvatas, et me ei saa ju teha plaane  ning  kuna 10 tööpäeva on juba oma jälje jätnud, leidsin, et seekord ma tõmban sellel saatusel endal vaiba alt ära, et ta ei saa arugi kui meil juba lõbu laialt on, vahib  siin siis  pika ninaga, et kus ja mis. Aga ma siiski alahindasin tema kurjust. Ta sa siis ka meid kätte, kui meil mõttes on juba varbad leos,  kotid pakitud ja ise istume piruka kotiga autos....

Tore aastavahetus oli. Midagi uut ja midagi vana. Nalja  hommikuni.

Tõmbab nüüd püksirihma koomale ja katsub ennast tagasi sadulasse vinnata. Homme.