Elu on suhteline. Kõik on suhteline. Ei maksa ikka ennast ületähtsustada. Ülemõelda. Kui korraks läheb halvemaks, siis alles jõuab kohale, et muidu on ju täitsa hästi. Salakaval kevad kombinatsioonis rumala emaga annab tulemuseks 39+. Teine kah veel takkaotsa. Õnneks siin pole süükoorem nii raske kanda.  Ja siis järsku ei tahagi muud kui kõik oleks endine ja siis oleks ju täitsa suurepärane. See elu ikka õpetab.Negatiivsed mõtted, teadagi positiivset tulemust ei anna.

 Ja vastutus on alati täiskasvanul. Muuta ja parandada tuleb ennast, küll siis Printsess mossnägu ja Härra vinguviiul ka leebuvad. Ja lasevad elada  Aga meelest läheb pidevalt. Et mina olen see täiskasvanu ja mitte see kõige kangem jonnijuurikas siin majas.

Ravi närvivapustusele enne kui on hilja.  Kõva trenn, üks puhkepäev, pool pudelit veini ja tuusikud Türki.   Done. Checked.

Aga tegin mustikapeenra, istutasin natuke kapsaid, maasikaid, pikeerisin kurgid, peaaegu sain tomatid ka istutatud, aga tuleb välja, et ühe tite järelevaatamiseks 10 minutit on vaja rohkem inimesi kui 2, siis jah peaaegu.

Tundub, et nagu ju ei teegi midagi, nagu eriti ei viitsiks eksole. Endale tundub, et ma olen nagu jänese ema sealt lotte multikast, kes puust kastis porgandeid hakkis - "lihtsalt ei jõua kiiremini, lihtsalt ei jõua". Ja ühe käega. Ja teeb kiiresti, enne kui sireen peale läheb. Aga alati ikka läheb. Ja ma teen ju kiiresti . Ja ei saa nii, et ei tee. Näljas, paljas, kaelani äka sees. EI saa. Aga sireen saeb närve, no nii pingul on, et piisab vaid udusule langemisest ja käib krõps. Ja sulg langes. Nüüd võime kõik olla  näljas, paljad, kaelani äka sees, aga kunagi ei kavatse ma enam tönnida vannitoa põrandal koos 1-aastasega võidu, sest...sest ma ei teagi. Naine, kasvata endale selgroog ja sea prioriteedid paika.  Aga ma jah, tõesti ei viitsi enam. Oma last kiusta.


Kuradi rebane raisk. Kätte saaks, siis maha lööks.

Tegin järelduse. Päevas on ainult teatud arv tunde.  Neid, kus sireen vaikib, veel vähem. Neid, mil Kassu magab, on veel vähem. Järjest vähemaks jääb. Teeme omad valikud. Võtsin suve"puhkuse". Pean loobuma oma 2-3h istumisest arvuti taga koos 2-3 tassi kohviga. Sest ega muidu see kelder moosi täis ei saa. Ja lapsed söövad vaeseks. Kokkuvõttes vist võidan siis.

Et elu  ilus, lapsed toredad, lapsed hullud, tööd ja tegemist  liiga palju....teada värk, tavaline.

Ah mina ja mu mured. Aga ühesõnaga, tõde on kibe nagu Põltsamaa sinep.  Kokkuvõtvalt - jõudu nagu loomal, aga näha pole küll midagi. Ma tean, ma ka näen. Või  õieti siis mitte. Aga tunnen. Üks päev on aplaus, teine päev tahaks nutta. Enam ei taha. Geneetika mingu sinna. Ma kavatsen seda võita. See krdi loodus on mulle juba piisavalt keeranud. Poleks uskunud, et elu solvang on stiilis - ei see rasvaprotsent ei ole k6rge, asi pole selles. No ma alati arvasin et on. Hoopis loodus kurask ja valed v6tted. Varsti. Parandame. Praegu niigi hoian end teibiga koos. Aga vähemalt on see ilus ja roosa.

Püüa mis sa püüad, aga ei saa kõigile meele järgi oldud. Ega ei peagi. Ega õieti ei tahagi. Natuke liiga aeglane oled, natuke liiga vähe on sul asju, natuke liiga palju ootad. Natuke hiljaks jääd, oma tulemisega, olemisega.

Mul oli suurepärane emadepäeva algus. Algas juba enne kui saabus hommik. Mulle meeldivad üllatused. Kaardil ei olnud ühtegi kirjaviga ja ma ise olin kaanestaar. Mul olid pikad heledad juuksed, kollane kleidike ja suur naeratus näol. Ja ma olin ilus. Sellisena mind nähakse siis.  Ma natuke kardan, et millisena Karolin mind  mäletab. Ma ei ole olnud viimasel aastal just kõige kannatlikum, tähelepanelikum, heatujulisem. Aga äkki ma siiski olen olnud piisavalt hea. Ma olen vähemalt tahtnud olla. Tahtnud parimat, kuigi see parim ei ole alati lapse silmis meeldivaim. Meeldida oleks lihtne. Aga see on teiste privileeg. Ja ma luban igapäev ennast parandada. Olla selle pildi vääriline, naerusuisem, parem. Ja ma tahtsin teda selle pildi eest kallistustega lämmatada. Ja see ajas teda naerma.
 
 Ja Kassu ei karjunud mu peale öösel. Üldse. Ja tal oli ka hommikul hea tuju. Ja ma tahtsin teda selle eest musidega lämmatada. Ja see ajas teda naerma.

 Mul on suurepärane elu.

Terrassil on piire. Valmis.

1

Uskumatu, kui palju tegelikult üks aastane aru saab. Too see klots, pall, auto sealt. Toob. Pane see julla siia kasti sisse. Paneb. Õnne soovime sul, õnne soovime sul. Ja heatujuline laps on terveks hommikupoolikuks garanteeritud. Ma pole ammu saanud muna praadida nii, et ühtegi sinikat jalgadele juurde ei tekitata. Milline rõõm. Kassu on täiesti suurepärane laps. Kui ta on puhanud, söönud ja keegi tegeleb. Täiesti ideaalne.

Aasta. Terve pikk aasta, läinud nagu silmapilk. Kassu esimene. Virisesin mis ma virisesin, aga ma ei annaks sellest mitte sekunditki tagasi. Palju õnne väike põnn!

Meil on täna pulma aastapäev. Isegi Kassu halastas mulle täna ja  ei karjunud mu peale öösel. Mitte eriti vähemalt. Selle eest täitis ta päevapeale oma normi ikka ilusti. Aga tühja neist lastest täna, täna on ju hoopis meie päev. Titel on õnneks oma päev ja seegi tuleb varsti. Ma eelmine aasta tegin selleks aastaks plaane...et me siin lähme kuskile ja oleme ja lapsed on kuskil mujal ja on ka eluga rahul. Sellega saime nüüd küll tünga, aga pole hullu, elu on ilus sellegipoolest. Söömas käisime, lagastasime koha täis, arvet küsisin täis suuga, kogu pidu kestis vähem kui pool tundi ja sireen oli pidevalt peal. Kiire, kiire, kiire, koguaeg. Aga söök oli suurepärane. Õnneks saab õhtul äkki shampust. Kui sireenid vaikivad.

Vbl ma ei ütle seda tihti, aga mul on täiesti suurepärane abikaasa, vahel ta ajab mind marru, et ta on liiga hea, liiga usin, liiga arvestav. Vahel, kui ta pool päeva maha magab ja eriti midagi ei tee, siis ma sisimas rõõmustan, et saan vähemalt asja pärast bitchida. Muidu ju ei saa, otsi seda põhjuts tikutulega, no ei leia. Tegelikult räägib minus kadedus, hirmsasti tahaks ise ka teha midagi, millel oleks püsivam väärtus. Aga ratas keerleb juba piisavalt kiiresti ja orav väsib õhtuks ära. Vbl keerutab see rumal orav seda ratast valel kursil, minesatea. Aga seisma ka ei saa jääda.

 Kõige parem on see, et meid ärritavad samad asjad, nii hea on koos kiruda, midagi, kedagi. Eile ütles mulle, et mul on õlad nagu härjal. Lause, mida mitte iga naine  suudaks komplimendina võtta.  Mina suudan, vist. Ise olen ju vaeva näinud. Pealegi,  kaalusin hommikul, 15 kilo vähe kui aasta tagasi, tiba vähem kui 7 aastat tagasi, peale 2 last ja aastat magamatust pole mul rohkem komplimente vajagi.

Kassule võiks sünnipäevaks suukorvi kinkida. Hammustab. Palju. Valusasti.

Terrassil saab piire olema. Ilus tuleb. Keegi on krt jälle tubli olnud ja see pole mitte mina.