Ega asjata ei ole kõik armastuslaulud depressiivsed või täis eufooriat. Argipäev ju ei inspireeri. Aga enamuse ajast me oleme ikka normaalsed, ei kõigu kuristiku serval ega õnne pilvekesel. Mina ka. Normaalne. Enamuse ajast.

Viimaseid puhkuse päevi oleks mõistlik nautida. Viimaseid sooje päikeselisi päevi oleks mõistlik nautida. Eriti kui sul on kõik nii suurepärane nagu mul tegelikult on.

Mis ei ole mõistlik on tunda sellepärast süümekaid,  rahutust, piinavat kasutust, põhjendamatut tigedust, kärsitust, pidevat ärritatust, arusaamatut loidust, laiskust, passiiivsust, ambitsioonitus, ületreeninust,  alatreenitust, ülesöönud ja näljas, ülepuhanud kuid siiski väsinud, üks paks siga kärnas kärsaga.  Õnneks ma olen tark tüdruk ja tean millest see tuleb. Mõistlikku tööd on vaja teha, mul hakkab enda rakkes hoidmine problemaatiliseks muutuma juba ja seisma ei taha jääda. Et äkki ei saa uuesti liikuma. Äkki hakkab meeldima. Aga lihtsalt liikumine liikumise pärast on  ju täiesti mõttetu. Mitte ajada segamini liigutamist ja eesmärgipärast tegutsemist. Puhas kuld ju. Ja siis saab jällle vinguda, aga siis mul on õigus vinguda. Sest ma teen rasket tööd ja olen hirmus kasulik. Ja siis ma võin väsinud olla ja öelda, et mul on kopp ees. Praegu ei või ja see ajab mind närvi. Lihtne.

Ma isegi ei tea miks see mind nii väga üllatab. Või tegelikult ikka tean. Sest, ma suudan leppida väga hästi sellega, et kõigil on suud ja kõrvad peas ja me ju teame, et kõigil on head ja vead,  sabad ja sarved, tiivad ja küünised. Aga. Ma püüan alati tagarääkides öelda nii, et ette rääkides ei kaotaks sõpra. Sest ma tegelikult ju ei taha.  Aga.  Võib öelda seda mida ma olen öelnud . Võib. Kuigi alati ei pea. Aga selle tagajärgedega ma pean leppima, sest ise ju ütlesin.  Aga valetada....pole  ilus.

Krt, kas me sellist seebikat tahtsimegi või? Aga. I never fail, either I win or I learn.

Asjaga täiesti mitte seotud pilt. Aga seda ei saa panemata ka jätta.

*)Kuumad päevad, külmad ööd. Aga tants ja trall nii jahutavad kui soojendavad.  Nagu kevadine vasikas esimest korda rohumaal. Ei tea kuhu poole jookseks ja mis ära teeks

*)55km, isiklik rekord. Mitte et ma kunagi oleks üldse üritanud seda lüüa varem. Aga  mõnus oli, järgmine kord on põrgu ots. Kuigi, peale 1.5h väntamist hakkab natuke kahju, sest teadagi, glükogeen on otsas ja sellise pulsiga ju süüakse juba raskelt treenitud lihaseid. Treenima peaks targalt, mitte lihtsalt kõvasti. Või ega ma ei tea ju ka mis see pulss oli, ma ammu enam ei viitsi andureid külge riputada.

*)2 nädalat veel lullitada

Vähemalt keegigi jagab biiti.

All year  - eat, sleep, train, repeat.

First time - eat, sleep, RAVE, repeat.

*)Me õppisime puhkama nüüd, veel enne lõppu. Magame hambad laiali lõunani. Kõik
*)shampus peale veini ei ole kunagi hea mõte. Mitte kunagi.
*)Jutt on jutt ja harjutamine teeb meistriks. Nii lihtsalt on.
*)Kunagi on ikka esimene kord. Sellel väiksel poisil. Ja kanaemal ka.
*)Punk on tegelikult kurb. Kui sõnu kuulad, meele teeb nukraks. Kui pudelist peeti kulistavaid ja tuiavaid noorukeid ja vanureid vaatad, kahju on nii noortest kui vanadest. Ja peedist.
*)Külm on. Aga vahet pole. Suvi on ikka lühike. Jälle.
*)Tuul on ratturi parim sõber ja hullem vaenlane  Aga mulle ju tegelikult meeldib kui on raske. Silmad täis higi ja jänes on ees. Win-win.

Kassu saab niipaljust aru, mõistab juttu ja jagab matsu. Vastu näitab ainult näpuga ja teeb õõõõõh. Või auh auh. Või ooooo, uuuuu. Ja lehvitab omamoodi, pigistab oma pisikesi näppe peopessa, kokku ja lahku ja kui isik, kellele lehvitati on kadunud, siis sujuvalt läheb tegevus pea sügamiseks üle. Nagu polekski siin lehvitatud ega midagi. Ja oh seda kakanalja mida pidevalt saab. Tantsunalja saab ka pidevalt. Pingviini poos, harkjalg ja küki ning grunge mees.