Ma tahaksin siia midagi kirjutada vahepeal...aga ma oleksin pidanud seda pigem homme tegema. Postitus oleks saanud positiivsem ja võibolla olekssäravamate mõttekeerdudega. On olnud pikad ja toredad pühad, unevõlga tuleb ainult tasuma hakata...intressidega :) Praegu kummitab mul peas ainult üks mõttekäik - normaalne inimene võtab puhkuse algusega esmaspäevast, mitte reedest, normaalne inimene, kellel on 81 puhkusepäeva saada, juba puhkaks, normaalne inimene jääks õhtul magama, kui ta on eelnevad ööd maganud 3-6 tundi korraga. Ma ei ole normaalne....
Aga varsti, varsti.

Vahepeal läksin lolliks - tekkis mingi eriline kihk, hakkasin endale kasvuhoonet tahtma. Võibolla oli asi selles, et vaatasin, kuidas Karolin kirss-tomateid neelas ning mõttes liitsin lahutasin eurosid, või hoopis kuidas mu topsis kasvatatud till ei ole ikka päris see või võibolla on see lihtaslt minu maatõugu veres. Aga hingelt olles realist ja teades, kuidas mul keset kuuma päikselist suve lilled pottides-kastides närbunud olemisega paistavad, loobusin hetkel suuri investeeringuid nõudvast klaas- versus odavast koledast kile-kasvuhoonest ning kaevasin meile hoopis peenra. See on meie esimene ja ma olen selle üle väga uhke. Mõttes mõlguvad lisaks tillile ja tomatile, magusad ja mahlased herned ning mingisugused maitsetaimed, millest ma veel väga palju ei tea. Majas elaval inimesele ei ole peenra tegemine teab mis luksus või erisus, aga arvestades seda, et mul on enam-vähem kõik, mis eestimaa suves kasvatada saab, 50-meetrise jalutuskäigu kaugusel, siis ma olen teinud ennastületava lükke oma peenramajandusega. Tulevad meelde helged hetked lapsepõlvest, kus vanemate kõrval sai pandud esimene vagu kapsast ja kurki ning teenitud suve taskuraha...Ma olen igatahes elevil. Teisest küljest oli mul natuke igav ka - kuigi ei ole midagi paremat ajaveetmisest oma tarmuka kahesega, siis ühelt maalt kühvilga liiva tõstmine ning "kõasti-kõasti" kiigel hoo lükkamine ammendavad ennast :P


Ehitada pole midagi. Ei saa, ei taha, ei viitsi. Ostsime terrassi seina värvi - kaks nädalat tagasi. Seisab potis. Samas nagu igav ei ole. Isegi talevpuud pole veel päris valmis. Tont seda teab, mille peale see aeg kulub. Ma ise olen muidugi ülirahul oma 4-5x nädalas jooksmise rezhiimile - aga see võtab ainult 1h tund varast hommiku- või õhtu tundi ning ei sega ülejäänud elu absoluutselt.


PS: Karolin on köhinud veebruruari keskpaigast saadik, vahepeal läks paremaks, saatsin lasteaaeda, sest niikuinii on seal tatiseid. 2-3 päeva käis jäi uuesti nohusse ja nii 3x järjest. Aprillis ei käinud ühtegi päeva, lastearst on määranud nii astma kui mingisugusr hormoonravi ja ma olin täiesti hullunud juba. Esiteks muidugi sellepärast, et ma ise ei kujutaks ette, kuidas mul enesetunne oleks, kui mul oleks 3 kuud järjest köha... 3 KUUD!??!???!? Praegu lootust juba on, tunudb, et lõpuks hakkame sellest lõputust masendavast köhast jagu saama. Panustan päikesele ja värsekele õhule. Järgmine nädal saab isegi äkki lasteaeda....








Päevavargad...



Ajutine väliköögi lahendus. Arvestades maksumust ja seda, et tänane liha maitses ülihää, oleme lõppkokkuvõttes väga rahul :D

Täna oli ilus päev, kohe nii ilus et tekitas mõttemaailmas uue keerise. Puhastasime terrassi, ümbritsevad põõsad ja muu seesuguse(see töö oleks tegelikult täiesti olemata olnud, kui meil poleks ühte teatud ulgur hunti majas :P) See väike ilus loom on suutnud ühe talvega sellise laastamistöö teha, et hoia kahe käega peast kinni.

Ühesõnaga lesisime terrassil, kes võrkkiigel, kes lamamistoolil, kes liivakastis, kõht pungil grill-liha-kana ning kuni veiniklaasid veel päikese käes sillerdasid jõudis jutulõng sinnamaani, et ega eriti paremaks enam minna ei saagi. Sellega olid kõik nõus, edasi hakkasime mõtlema meie planeeritava väliköögi peale ning me ei suutnud leida mõjuvat põhjust oma mugava keha loivamiseks praeguselt terrassilt kujuteldavasse välikööki. Hetkega tundus kogu aja ja ressursi investeerimine meie suve projekti eriliselt mõttetu, sest niikuinii on juba kõik olemas - või noh kõik peale normaalse grilli. Aga selle muretsemine ei tohiks eriline ettevõtmine olla Ehk arvestades hetke ressurssi (igas mõttes) ja vajadusi tuleb vist hoopis kogu projekti konserveerimine määramata(okei, eelduste kohaselt 2-3 aastaks) ajaks. Natuke on kahju, sest tegelikult oleks see päris vägev olnud, aga kergendus on teisalt suur.

Karolinil oli sünnipäev...

tegelikult küll alles tuleb, aga pidasime see nädalavahetus, sest aasta rongaema peab lapse õigel päeval koolis olema.



Viimase aja pärlid-
Nupule vajutamine on "Nuputamine". Kui näiteks keegi vajutab mingit nuppu, mis teeb piiksu, siis Karolin kohe küsib - "Kes see nuputab seal?"
Põhiliselt ta küsibki kõigi kohta nii - Kes see kõnnib seal, Kes see jookseb seal, Kes see sõidab seal? Alati ei oskagi vastata....:)

Võttis terrassi pealt liivakastimänguasjad ja seisab hämmeldunud näoga ämber käes "Liiv kus?" Ma seletan, et paks lumi on peal liivakastil, praegu ei saa mängida. Karolin:"Viksame ära lume"

Karolin kallistab ja siis võtab mul kõrvade juurest peast kinni, sikutab ning nendib pettunult: "Ei tule lahti"

Loeb koguaeg erinevaid salmikesi lauludest ja neid, mida lasteaias õpetatakse. Aga ta teeb neist oma popuriid. Eriti hoogu läheb, kui on magama minemise aeg. Voodis pikali loeb "Müts pähe kindad kätte....lehvita neid lehvita neid, keeruta neid keeruta, veere sups ahju" Ja on kuulda, kuidas voodiääred kolisevad vastu seina st lehvitatakse ja keerutatakse neid ikka südamest :)

Nalja saab temaga iga päev (nagu ilmselt kõigi 2-aastastega, aga enda oma on ikka kõige ilusam-targem-osavam ja erilisem)

Uus aasta, uued mõtted

Väljas on rahulik ja lumine, aga peas on juba idee küpsemas....;)

Meie suhteliselt uus gaasigrill andis suvel otsad, no eks ta sai ikka vatti ka, aga see ei vabanda seda kiiret lagunemist siiski välja. Mõnda aega kasutasime antud plekikaussi tavalise söegrillina, aga ikkagi kuidagi mannetu oli. Jahtisime nüüd talvel erinevaid sooduspakkumisi, et muretseda uus nt bbq ahi, mis on vähe kõvemast rauast, aga isegi suure alega hakkas hinda vaadates rahast kahju. No ja mis sa hädaga ikka teed - ikka hakkad välikööki ehitama :) Mitte et see variant kuidagi lõppkokkuvõttes soodsam tuleks. Ideed on meil küll lennukad, ei tea ainult kas ressurssi ja oskust jätkub? Ma ei tea, kas me see suvi üldse sellega valmis saame, aga me pühalikult lubasime, et kiiruse ja kvaliteedi võidujooksus võidab seekord kvaliteet.

Paistab, et suvel saab kõvasti ka värviaure jälle sissehingata. Terrassi seinad tahavad võõpamist(Suusi on oma jälje jätnud) ja ega aed on ka mõnekohapealt suhteliselt heledaks kulunud. Aga ega me ei viitsinud ju eelmine aasta kaks korda üle ka värvida.

Suurejoonelisi ehitusplaane ei sea eesmärgiks ka sellepärast, et kevadeks võtsin endale koolis päris suure koormuse, sest ma alles nüüd esimest korda tunnen, et "jah ma suudan seda". Siiani ma eneselohutuseks koguaeg korrutasin endale, et käin niikaua kuni jõuan või niikaua kuni RE koht on ja et poolik magister on ikka parem kui baka, aga kui ma selle kevade vastu pean, siis mul jääbki põhimõtteliselt ainult lõputöö. Nüüd ma korrutan ja sisendan endale igapäev teistsuguseid hüüdlauseid ja hakkan neid juba ise ka uskuma. Ma loodan, et see usk säilib ka siis, kui päikesepaisteline kevadilm hinge rahutuks teeb. Ma loodan, et tuleb väga külm, vihmane ja tuuline kevad, kohe sajandi hullem.