pühapäev, juuni 19, 2016

see ei ole enam ammu majablogi

Eile sadas vihma. Palju vihma. Sajab siiani. Ja tormas. Kohe hullusti tormas, niiet tekkis üllatavalt palju aega. Sest õues ei saanud olla ja õues ei saanud teha. Kui toas (loeb kohvikus, sest kodus polnud ju ka elektrit ja mõneks asjaks seda siiski vaja on) oli juba tehtud küll ja nälg oli võtnud nii silmanägemise, mõtlemise ja tuju (jah ma istusin kohvikus, aga ma ei saanud seal süüa, sest kurat seda teab, mida nad sinna salati ja supi sisse panevad, raudselt kallavad rapsiõli) ja kuna sellist võimalust ei tule nii pea, et väljas on nii halb ja kodus ei saa midagi teha, siis viisin ülejäänud sinna, kus oli tsivilisatsioon säilunud, sporti vaatama ja läksin ise sporti tegema. Minu hinnangul ei ole mõttetumat tegevust ilmas kui spordi vaatamine. Jah, miljon-triljon jalkufänni ei saa ju ometi eksida, sry, aga  minu maailmas küll. Igatahes. Kuhu ma tahtsin jõuda. Miks ma üldse hakkasin täna siia kirjutama, kuigi mul midagi erilist öelda pole. Või tegelikult, minu maailmas on küll. Positive-self-esteem, eneseupitamine, mõtled-oled, mõtled-saad, mõtled-tunned jne Vabandatud küll.
Jätkasin jõukas seal, kus varakevadel pooleli jäin. Sest tükk aega pole olnud sellist ilma, et üldse väljas olla ei kannata. Ja kerge oli. DL 70kg, ma vist tegin ennevanasti 6-8x, ja oli raske, sooned kaelal tukslemas raske. Eile esimese seti ajal ei saanud enne 15 pidama. Ja 15 on liiga palju. See ei ole vastupidavus, see pidi olema jõud ja kontroll. Horisontaalne JP, mäletan, et 109 oli väga raske. Eile ei olnud. Ma juurde ka ei pannud, sest ei olnud selline rekordipurustaja olemine. Aga palju parem hakkas. Palju parem.


jah, see ei ole enam ammu majablogi. Ega siin ei saagi midagi teha. Iga asja eest tuleb võidelda. Elutoariiulite eest võitlesin. Võitlesin väga kaua, et saada kööki ühte reelingut. Õnneks on Ikea. Seal ei pidanud võitlema, panin lihtsalt kotti ja korras. Nüüd võitlen, et saada esikusse pink-kapp-jalatsiriiul asja. Kahjuks on ruumi nii vähe, et poest ei saa. Peab vist ise akutrelli haarama. How hard can it be? Ehhee, ma juba tean vastust. Aga ma võitlen edasi.

Nõudekas sureb vaikselt. Ma vihkan selliseid asju. See on nagu auto parandamine. Maksad ja vastu saad midagi, mis sul juba tegelikult oli olemas. Ei midagi uut, ei midagi läikivat, ei midagi pehmet. Vahetad nõudeka või rattalaagrid ära ja võrreldes selle ajaga, kui need niikuinii korras olid, ei muutu mitte midagi. Ainult vaesem oled.

Päris pikk jutt arvestades seda, et midagi eriti nagu öelda ei olnud. Või oli ikka. Jõud ja Kontroll!

Kommentaare ei ole: