Ma iga aasta ootan seda hetke. Seda, kui tunned, et me oleme päästetud. Et pimedus on läbi,  on sopp,  külm tuul, aga on  valgus ja kui veab siis ka päike ja natukene aega veab, et töö veel ei tapa.  Õhtul kell 8 õue minna ja tunda, et veel pole öö, jah see on kevad.

Vaim tuleb valmis panna. Lühikesed ööd, pikad päevad. Hilja voodi, vara üles, rikkust ei tule aga igav ei ole. Vähem aega mõtlemiseks. Nõmedate mõtete.

Lugesin eile ühte artiklit.  Ei midagi uut. Miks ma ei muutu, see on sellepärast, et ma ise ei ole piisav motivaator, endale. Sest vahet ju pole. Aga ma ei ole üksi ja ma ei peagi olema normaalne enda pärast. Ei ole nii, et armasta kõigepealt ennast ise ja siis teised bla bla. Tegelikult on nii, et  kõigepealt on need teised väiksemad ja sellepärast, kasvõi teeseldes, pead igal hommikul endale kordama seda klisheelikku mantrat. Fake til you make it.  Artikkel oli "How to raise a confident girl". Ja kui sellest ei piisa, siis kuskil on inimesed päris probleemidega. Et võiks olla piinlik. Printsess herneteral.

Kui ma vaatan kõrvalt inimesi, neid kes mulle tundub, et saavad hakkama ja on enesekindlad, siis ükskõik millised nad on,  see polegi oluline, kas enesekindlus on põhjendatud või seisab kanajalgadel, aga neil kõigil on pea püsti. Ja seljad sirged. Kui nad astuvad sisse, siis  nad ei vaata maha. Nad vaatavad otsa ja silma.  Sellest alustuseks piisab.

Päris hea meel on kodus olla.  Päike, meri, hea söök, hea jook, rõõmsad lapsed? Jah, kindlasti.  Oleks võinud minna hullemini. Muidugi oleks võinud minna paremini, õigel ajal õiges kohas, ahel ja juhus ja kõik see kokku.

Lendamine on tüütu. Kõik see lennujaama majandus on tüütu. Õnneks Kassu magas siis kui vaja, näe, jälle läks tegelikult hästi. Igavus ja tüütus on väike probleem. 45 minutit lennuvahelist aega STN-i suuruses lennujaamas koos erinevate jamadega, see on suur probleem. Pagasi ootamine lindilt kui sul peaks olema  ainult käsipagas, on probleem. Id kaardi kaotamine sprintides püksid rebadel,  on suur probleem. Väravanai jõudmine 10 minutit hiljem märgitud sulgemise aega, on suur probleem. Kohvri unustamine turvakontrolli on suur probleem. Sama lennu väljumise hilinemine 20 minutit, see on suur vedamine. Kohvri tagasi saamine, on suur vedamine.  Lennule saamine juhilubadega, see on suur vedamine. Ainult ühe id kaardi väljakukkumine taskust, kus on neid mitu, on suur vedamine.   2h Riia lennujaamas ukse avanemise ootamist ja trahvi saamist võib tunduda suur probleem, aga siiski kell 3 öösel kodus olla, on suur rõõm.

Ütleme jälle nii, et elu õpetab. Iga kord. Huvitav on see, et need eelmised õppetunnid on risti vastupidised. Üks eelnev õppetund käskis planeerida, broneerida, teha kodutööd. Tegime, planeerisime, broneerisime. Ja see oli kõik üks suur kannatamine.  Ma ei teagi, mis järgmine kord. Kui ta kunagi tuleb. Minul.Potitäis mett ja tilk tõrva.Sest mul on ikka kahju ka. Et see lühis peas koju ei jäänud ja ikka kaasa ronis. Kuidas seda lämmatada enne kui see mind lämmatab. Maniakaal-depressiiv. Et kui midagi ei ole, siis tuleb see välja mõelda. Tuttav käitumismuster või mis.


 Aga see mesi.....Nädal ilma internetita. See oli super. Kuigi natukene kirju oleks võinud vaadata, oleks leidnud kasulikku infot - no nende planeeringute ja broneeringute kohta, oleks olnud vähem stressi. Aga  avasin täna hommikul arvuti. Või õigemini vist oli lõuna, sest eilne jäi ajavahele jalgu ja lühikesele ööle järgnes  veel veidike lühem päev.   Ja ma ei tahtnudki midagi vaadata. Ma ei mäletagi, mida ma koguaeg pidin enne vaatama. Millestki ei ole vist ilma jäänud. Ma mängisin Karoliniga lennukis laevade pommitamist. Meil ei ole kunagi selleks aega. Ma kavatsen seda joont hoida. Aega paremate asjade vaatamiseks.

Mulle meeldis meie korter. Ma siinkohal ei viitsi vinguda nende asjade kallal, mis ei meeldinud. Sest bassein oli otse ukse all ja treppe oli palju. Oi kui palju. Ja mulle trepid meeldivad. Ja bassein oli külm ja mulle see meeldis. See oli täiuslik päeva algus mulle.

Veepark - nii lahe, nii külm. Aga kui on külm, siis on järjekorrad väikesed. Niiet külm on hea. Ja see oli lahe. Mulle meeldis, et Karolinile meeldis ja meile koos meeldis. Aga noh, külm. Ja see külm mulle lõpuks ei meelidnud.

Ma ootasin bussireisi. Ma arvasin, et see on huvitav, et näeb ja kuuleb midagi muud kui rannapromenaad. Ei olnud huvitav. Igav ja õudne ja palju kotte vedelikke pidavaid kotte. Kuidas on võimalik sellel miniatuursel saarel nonstop 3h bussis loksutada. Tegelikult suur puu oli natukene lahe. Aga  seda oli ikka natukene vähe.

Eks see paadisõit oli ka natukene rohkem kannatamine kui lummav vaalavaatlus.  Ka kalastajate näod ei peegeldanud seda vaimustust, mida oleks soovinud.

Rõõmu leiab väikestest asjadest. Näiteks merisigadest. Väikesed ja nunnud ja näljased.  Või heast söögist. Natukene liiga heast. Odavast veinist. Natukene liiga odavast. Vaagnatäis mereelukaid. Jäätis. Snickersi jäätis. Oliivid. Ja lained. Mis siis, et on külm ja riideid ei ole, aga kui  lained on kõrged, siis tuleb nendesse heita. 26 tuhat sammu. Ja ninad on põlenud. Loterii-allegrii, vaateratas-okseratas, suveniir-ninn-nänn. Alati ühesugused, alati hitid. Pidurid maas ja pidurid peal. Peaks olema ikka peal.  Valge vaht peksmas vastu musti kive. Tuledemeri. Teekond mäkke, mäest alla. Puhtad kivisillutised ja ei grammigi soppa. Jah, rõõmsad lapsed  ja lõpuks väsinud. Ma tahtsin hirmsasti kokku hoida. Jälle suhtumise küsimus.  Mitu eurot on üks tuju, üks emotsioon väärt? Mitu 10 inimese oma? 10 toreda inimese oma? Vist ei tasu?

Õiged ja head pildid on teistes aparaatides.

Pakitud, valmis, 5.30 üles, läks. Kas keegi magas, kas oli aega? 50/50 nagu ikka.

Kus autohambapasta on? Kaasas, checked.

Ma olin eile haige, vist. No ikka täitsa s**** olla, püsti ei seisnud ja olla ei jaksanud. Täiesti lampi. Kui see oleks keegi teine, siis ma ütleks sama, mis teised, aga ei saa ju olla.  Sest nii mõnus oli, tõusta ja minna, selline power ja energia. Sõltuvus. Kui ma juba varjan, tahan,  et keegi ei näeks, keegi ei teaks, kas siis on juba probleem?

Aga täna - päike ja linnud ja kevad, maja on küll must aga elu on jälle ilus. Kõik on tegemata, aga küll ma jõuan. Selline positiivsus, kuidas see tuli ja kuidas seda kinni hoida. Sest see on päris tore.

Reis lõunamaale. Lapsed on ärevil. Ootamine on ka tore. Selline natukene kõditav tunne. Kohvritega rullitakse mööda tuba ringi. Kassu vaatab lennukeid ja patrab koguaeg.  Meie ka, reis lõunamaale.


Aga mina, ma natukene pean sundima ennast elevile ja seda ootama. Manama ette selle maski. Ma tean, et ma tahan minna ja on soe ja on seltskond ja on tore. Aga mina ja mu kiiksud. Minu rutiin ja minu asjad. Segi ja segamini ja ma ei saa nii eriti. Planeerimine, mõtlemine, asjaajamine segab.  Ja päriselt ei karda minekut vaid pigem seda, mis siia jääb. Et järg kaob käest. On see võimalik.

Mällu, seinale, otsaette.

Express post, ilma filtrita, otse torust nii nagu tuleb. Sest tegelikult ei ole selleks aega. Sest tegema peab midagi muud. Õnneks.

Siit lugedes võibki jääda mulje, et ongi suur D ja on tulnud, et jääda.  Õnneks ei ole. Öeldakse, et inimene on nii laisk kui tal olla lastakse. Mina ei ole laisk. mkmm, vastupidi. Diivanil istumine on mu kõige hullem õudusunenägu. Kui mul tekib 20minutiline auk päeva, sisi ma lähen närviliseks, sest ma oleks võinud selle ajaga ju midagi teha. Mitte et ma hirmus produktiivne oleks, seda nüüd ka mitte. Enamasti mitte. See on veel kõige hullem, et teed, aga kasu midagi....oh kurja, ei tahtnud sinna jõuda. Mitte täna.

 Aga ma vist olen nii masenduses kui mul olla lastakse. Kui ei lasta, siis ei ole. Kui kellelgil teisel on paha, siis mul ei saa enam olla. Siis ma ei saa enam paukuda ja haletseda ennast, siis ma pean kokku võtma ja lohutama ja peale puhuma, sest sellel teisel on äkki päriselt midagi viga. Ja eeskuju ja värk ju ka. Kas ma olen midagi maha maganud ja teismeiga on VEEL ette poole lükatud? Kahju ja õudne on korraga. Kergesti ärrituv, solvuv,  tige. Ära päri, ära käsuta.  Aga siis ma saan oldud. Inimesemoodi. Sest on vaja. Sest kõigil ei saa korraga paha olla.

*****

Kassu hakkas täna jälle nutma. Ta nutab ja jonnib palju, aga see kui ta lasteaias klammerdub nii kõvasti oma pisikeste kätega ümber mu kaela ja vaikselt nuuksub ei ja ei, ning siis kui ma ikkagi pean ära minema, sest noh, peab ja kasvatuslikust aspektist oleks kõige hullem sellel hetkel murduda ja ta kaasa rabada (ja koju teleka ette naelutada ja "tööd" tegema hakata - ma olen sellele mõelnud, iga kord aga ma tean,et see ei tööta).  See ahastav nutt, sest ta ei saa midagi teha, sest suured inimesed hoiavad teda kinni ja tema on väike ja peab leppima sellega. Peksa või rabele oma väikeste peenikeste jalgade ja kätega, midagi ei aita.  Mis sellest sai, et iga päev positiivsust, kirjuta ja mäleta head?
No tegelikult on lasteaias tore ja kõik käivad (ja käivad kauem ja rohkem kui 3x 9-15.30 nädalas), aga täna oli see lihtsalt nii kurb. Ja neetud küll, seal ei ole mitte mingeid mänguasju, isegi neid, mida ise sinna viisime, isegi neid ei ole. Ja ma ei saa talle järgi minna kell 4. Sest living that dream ja puha.
Sellega on ka nii, et tahaks, et mõte töötaks kiiremini. Miks ma ei suuda olla selline nagu ma ette kujutan, kui ma harjutan ja mõtlen. Miks see ikaldus tuleb? Kui ma ei ütle, siis on igav ja kui ma ütlen, siis issand jumal kui nõme ja lame see kõik on. Õudne. Kumb on hullem?
Aga ei anna alla, vastupidi. Rohkem ja paremini.

See nädal ongi rohkem. Kõike on rohkem. Magan rohkem, trennin rohkem ja võta näpust kaalun ka rohkem. Sest see on nüüd uus probleem. Pidavat olema.

Laupäev -

Mitte et see iseenesest oleks nii suur asi või üldse mingis plaanis oluline, aga ma kardan, et ma jään sellest tundest ilma. Just sellest täna hommikusest. Et oled rahul ja kõik on hästi. Selline loll ja natukene totakas, arusaamatu aga ikkagi väga mõnus.

Et siis on elu nagu kergem. Kerge on rõõmu tunda lihtsatest asjadest ja kerge on olla rahulik kui jonnijuurikas tuurid üles võtab ja kui preilil suu viltu kisub. Siis ma parandan nad kohe ära. Sest ma olen ise korras.