Mul on nii hea meel, et tal on nii hea meel. Sest  kogu sebimise ja töö ja elu kõrval peab inimene  saama midagi, mis teeb hingele rõõmu.

Käisime eile proovisõidul. Mul oli 20 minutiga kopp nii ees, et vähe polnud.  

"Võrdsus pole see, et kõigil üks ja sama, võrdsus on see, et iga ühel oma..."  J.M.K.E

25.08.2017

Pärast niikuinii ei mäleta, pole aega, ei viitsi ja kõik muud asjad. Õnneks olen vangis, istun kaubamaja parklas ja poiss pani just silmad ja suu kinni. Mehed läksid omadele kaasa elama ja teised sõõõma/shoppama

Tuleb nüüd täpselt selline käisime, tegime, nägime postitus. Neljap. pikk sõit, käänuline kitsas tee, nonstop 5h, siis veel 2h ja kohal, otse vanalinna. Nagu päriselt vanalinnas, kuldsete väravate kõrval, katuse sviit, voodeid natuke vähe, aga me mahume(algselt oli bronnitud suurem korter ja mitte vsnalinnas, aga gaasiavarii tõttu pakuti meile seda. ) Eriti noobel pööbel. Jäätised maksavad samapalju kui kodus ainult valuuta on teine st 4x soodsam, st poolemeetrise pehme jäätise saab euroga. Kas ma juba ütlesin, et me oleme vanalinnas, peatänaval? Igatahes oleme. Eile oli ranna ja sadamalinna päev. Tasuta sai palle ja tasuta sai vees liugu lasta ja tasuta sai jalkad taguda ja ma sain kaubapeale tasuta varbaluumurru. Pole kõige hullem tervisehäda kah, mõnel siin otsad ei pea, kellel üks ja kellel teine. Tagurpidi maja, see pani maailma täitsa põörlema. Põhihitt on 'kohe saab' Kohe saab süüa, kohe saab peatust, kohe saab...1,2,3,4,5,6h pärast tavaliselt. Kell 5 tahab nälg tappa ja kell 8 leiame koha.  Kassu on eriti näljane koguaeg, mul pidi hommikul naerust pisar silma tulema kui olles sõõnud 2 muna ja koerte müslit piimaga (nii kassu tõlgendas hommikuhelbeid ehk krõbinaid), nõudis ta süüa. Kaspar tahab midagi süüa, kasparil on kõht hirmsasti tühi....ja nii koguaeg. Ma käin ringi kott jogurtit, müslibatoone ja küpsiseid täis. Üks teine siin vaatab sellepeale küll mossis näoga, aga kassu teeb vist seda 5 kõhuhäda päeva tasa lihtsalt. No ei ole normaalne väga see praegu

Eestlasi on rohkem kui poolakaid, iga nurga peal. Sport on populaarne. See on teine põhi nali.

Eile hommikul käisin jooksmas, täna ainult lonkasin ja tegin ühejala kükke. Täitsa kurb kohe, nii ei saa ju 25k sammu ja mis puhkus see selline on ma küsin, oleks sangpommgi kaasas....lihtsalt minu isiklik kiiks.

Täna oligi rahulik hommik, vaatame jooksvalt. Jooksime kiriku tippu, 409 astet, 800 sammu ja pomm ka veel süles. Kompenseerib ju küll. Vaade on pealekauba. Karolin pani küünla ka,  et saaks oma patud andeks. Küsisin, mis patud sul siis on. See telefoni asi närib teda siiani, uskumatu. Ühest küljest hea, teisest küljest naljakas, kolmandast küljest kurb, et see teda piinab. Eelkõige on naljakas, ma tegin pilti ja lubasin, et kunagi ta naerab ka selle peale. Praegu ainult tõmbas suu viltu ja silmad pöörlema.

Väike mänguasjamuuseum. Siis Sopot, hullult palju inimesi, ilus rand, palju millimallikaid. Üalju inimesi, palju eestlasi. Proovisime kohalikku toitu, mida eile taga ajasime kuid leidsime endid lõpuks 2x itaalia restost ja mul hommikul korraks tekkis täitsa lühis sellepeale, et kus me täpselt oleme. Õnneks grillitud juust ja hapukapsad lihaga(bigos) ajasid sotid paika. Aa, ja shotid, sinised shotid peale näljapiina.

Täna on soe ka, iga päev ma olen ikka külma saanud, kuigi ilm on selline mõnus Eesti suvi. Kummitab: 'külm ja nälg ja kusehäda....' üks neist on alati tõsi, kui mitte mitu.
Homme pakime oma asjad ja keerame otsa ringi. Loss ja hotell

See on meie maja, siin ma elan, siin ma veedan aja...

Patukahetsus. Kassul on jälle "kõht hirmsasti tühi"

Tahaks midagi süüa, äkki nüüd on haalmis. Ma ei jõua oodata. Äkki nüüd on haamis(valmis). Tahaks midagi süüüüaaaa

28.08.2017

Jõudsime natuke hilja hotelli, aga mitte lootusetult. Ühtegi meetrit poleks enam jaksanud sõita. Õnneks selgus kohapeal, et saun on hinna sees. See oli küll hea une saladus. Õnneks selgus ka, et jõusaal oli hinna sees, see oli minu hea päeva saladus. Mõnel oli selleks söetablett, aga igale ühele oma.  Minumeelest võrratu hommokusöök - juustud, erinevad,  muna, lõhe ja latte. Ühesõnaga sai peaaegu kogu raha eest. Mina vähemalt.

Siis pidime minema korraks toidupoodi ...ja olime 2h spordipoes. See oli see õnn, mida me suurlinna suurimast kaubamajast ei leidnud.  Sealt sain ainult aastase varu  chia seemneid. Asi seegi.

Siis, et mitte traditsioone murda, üks kardisõit ja nüüd käsil üks kohutavalt pikk autosõit.  Rekordihõnguline 7h, ainult pissi ja tankla peatused. Säärekramp ja kopp.

Kassu õnneks väsis ja pani silmad kinni. Ja suu. See on nii naljakas, mis sealt tuleb, aga vahepeal pole midagi paremat kui see kinni on. Karolin on otsaga raamatusõltlane. Kilekotte kulub autos ainult palju nii.

10 rattakummi kitsast....ja elame jälle....valet voolab suust ja ninast. Autos on ainult üks plaat, mida kõik on nõus kuulama. 2000 km ja seisval maal ka veel. Kassu paneb oma sõnadega. Puhas kuld.

27.08.2017

Hommikul olin lõksus, tõusin kell 7 aga minna ei saaanud kuhugile. Padu ja äike. Teised magasid ja kolistada ka ei saanud. Tundus peaaegu nagu probleem. Istuda vetsus ja netis ja olla lõksus. Lõks on suhteline mõiste

Kerime edasi, malborki loss. Täitsa suur ja ilus. Väljast. Sest piletisaba oli ka suur ja ilus ja meil aega vähe ja kannatus väike.

Kerime edasi. Rõvedad kitsad käänulised Poola kolka teed... ja keegi oli teinud oma viimase sõidu. Ümbersõit mitte aga ajavõit. Väike valepõõre, vale arvestus ja maoli kinni poola soos. Õnneks mitte mõlemad. Õnneks tuli suur ja turske italiano ala päästingel Miguel. Õnneks ei pööranud ringi, ei läinud ära.  Pani käed külge ja ilma temata me olekski sinna jäänud.  Toores jõud ei vedanud lõpuni, vedas täiesti savvi. Tunkrauaga auto üles ja väikesed käed tegid väikese munakivi tee alla. Ja siis jälle toores peale. Italiano  tõi pärast lastele mahlapaki ja pudeli vett savi maha pesemiseks, näitas oma 6 lapse pilti.  Kust sellised tulevad? Kas nad on seal kõik sellised? Täiesti uskumatu, täiesti võõras ja täielik vedamine.  Mulle jättis täiesti kustumatu mulje, vähemalt oli see selleks hea, et meenutada endale, et kõik tuleb ringiga tagasi. Oleks ma üksi olnud, siis see oleks avanss olnud. 2h mudas püherdamist ja tagasi teel. Soppa on peas ja soppa on varvaste vahel, aga tagasi teel. Oleks võinud minna paremini, oleks võinud minna palju hullemini. 5m kõrvale, 5min varem, 5min hiljem.  Peab ikka kõrvuni sitas ära käima, et oskaks hinnata. Asfaldt teed ja värki

Poolel teel Poola ja pole pooltki nii hull kui kartsin. Lapsed on tublid, mina vana rahu ise. Äkki  on siin ka seos, põhjus tagajärg jne.  Sest see on tegelikult ju tore kui vähe sellest, et ei pea ei saa ka. Teha muud kui otsida pilveloomi ja kombaine ja vaadata roosat taevast ja küsida küsimusi nipiga ja ilma, sügavamõttelisi ja lõbusaid.

Ja graafik on täpne, minutipealt. Peaaegu oleks jäänud kuivale ja lageda taeva alla, aga ei jäänud.

Hommikul võimlesin leedu vanameestega metsa all ja jooksin ümber järve. Elu missugune. ühe hulluga koos käisin ujumas. Käbi jakänd. Väljas on 13 kraadi, vees poole soojem. 

7h sõitu ees,  õuss põhja ja peame vastu!

Neetud saar

Neetud saar, tõmbas täitsa rihmaks, mitmeks päevaks kohe.  Aga riidas ja tules kuigi oleks väärinud paremat.

Neetud saar jah, ma muutun vastikuks  (teiste vastu) kui ma olen väsinud. Mis on irooniline, sest ma muutun vastikuks (teiste vastu) ka siis kui ma ei ole piisavalt väsinud. Thin line.

Õhtul, kui vaikus on majas, siis ma istun nägu pidi netis. Sama asi, mis mind plika puhul ärritab. Ja poisi. Et nägupidi ekraanis. Ja mida ma loen - how to be a kickass paent, how to raise a confident girl....blah, blah, blah. Õhtul on hea rahulik. Aga päeval?

Neetud saar, ma ei viitsinud eile kohe mitte midagi. Õnneks ei pidanud ka. Nühkisin tund aega vannituba ja paremaks ei läinud midagi. Batuudil oleks pidanud hüppama. Sest mul on aega, praegu on aega ja seda ei tohiks raisata. Vannitoale. Vaid hoopis äkki tütrele. Kui on lõpuks vaikus majas.

Homme lähme sõitma. Vaheldust on vaja, kohvrid on juba kaks päeva pakitud. Vahepeal oli juba kahtlane see minek, ühel siin otsad ei pidanud ei ülevalt ega alt, aga tundub, et kõik ikkagi sujub.  Ja mulle hetkeks tundus see isegi hea, sest jälle see neetud saar vist. Aga tuleb minna ja tuleb olla. Alguses ma tahtsin jälle

 kõike näha. Aga tegelikult ei ole vahet. Tegelikult ongi parem kui vähem näeb ja rohkem on aega olla. Et kus see õnn on. Inimestes ja olemises, mitte muuseumis. Et vähem plaani ja rohkem spontaani.

Maasikad maas, kartul üleval, saar riidas,  oksad tuhas ja nokkida polnud mitte midagi. Päris tore nädalavahetus oli.

Täna hommikul on aega. Sest und ei ole. Mees on kalamees. Tüdruk on väsinud. Poiss on haige.  Kauss tuleb hoida ligidal.  Ja "rest is a part of the program". Korrutasin seda endale eile jalapresside ajal. Peale pumpi.

Ma olen pool suve rattaga mööda teed sõites vaadanud, et on üks hea koht. Eriti just õhtuti. Ega ma ise ka  ei saanud aru, mis valu mul sellega oli.  Lapsed jäävad telefoni piltidel ka ilusad, iseennast ei saa niikuinii klappima. Mul on lihtsalt nii hea meel, et see möödas on, et tuli kiiresti ja läks kiiresti ja rohkem ma ei pea sellel mõtlema ja planeerima ja põdema. Seekord tahtsingi päris asja, tundub, et täitsa sai ka. Ülejäänusid peab veel terve igaviku ootama :)

Pildistas Triin Künnapas


Ja muust ja tavapärasest-

Ma ise käitun muidugi kummaliselt.  Et ongi puhkus ja ongi hea, aga enamus päevi see kell ajab mind ikka taga.  Isegi kui mitte midagi konkreetselt teha, lihtsalt tavapärased toimetused, isegi siis ta ajab taga. Ma miskipärast arvan, et mul on aega ja jõudlust alati rohkem kui reaalselt välja tuleb. Aga tegelikult ei ole see ka läbinisti vale. Kui hoolimata kutsuvatest kilgetest jalgpalli platsil ei anna alla, siis on järgmine päev vabadust rohkem. Sest õhtul kaks tundi on enamasti sama hea kui terve päev.    Ja kui järgmise kahe päeva töö saab tehtud poole päevaga, et üks tuli appi ja teine väga ei seganud, siis see on ju lihtsalt suurepärane.  Ma loodan, et ma seekord midagi pekki ei keeranud. Sest jube marja isu on.

Ma pean viimasel ajal ette ja taha vabandama jälle. Sest ma käitungi kummaliselt. Et päriselt tahaks nagu head, aga väljendusviis on vale, suisa halb. Nutmine ei tee kellegile head. Eriti palava augusti päikese all.



Tegelikult on puhkus kodus raske. Sest peaks olema puhkus, aga  ei saa ju peitu pugeda. Sest päev lõpeb enne kui toimetused ja ma nii tahtsin teha lastega midagi toredat. Sest mul ei ole kunagi aega. Sest ma olen koguaeg kodus, nende nina all, aga mul on koguaeg midagi tähtsat vaja teha. Hirmus tähtsat.

 Ära tuleks minna. Eks saab mindud ka.

Nii palju on vaja puhata, et pool seitse tõusta  on ilmselgelt liiga hilja, ikka jääb nõks puudu ja vaja varastada järgmisest päevast.

Ma ja me lihtsalt olime, ma isegi ei lasknud kedagi külla, sest ma tahtsin ise olla. Sest ma täna võisin. Ise batuudil hüpata, ise tukikat ja ise palli kulli mängida.  Ja mul oli juba ammu plaan, et ma tahan olla Karolinga 2 tundi kahekesi. Ilma, et midagi peaks. Ja see oli päriselt lahe. Mitte see, et me käisime seikluspargis või ujumas. Vaid see, et me sõitsime ratastega linna ja Karolin terve tee rääkis. Ja mina terve tee kuulasin,. Karolini. Mitte seda peenikest pininat, mis tavaliselt tagant rattatoolist tuleb. Sest see poiss, nii nunnu, et söö või ära, aga suu tal kinni ei seisa. No kohe üldse mitte.

Ja kuna ma mitte midagi hetkel ei pea, siis mind ei aja midagi ka närvi ja ma talun nii palju. Nii palju piginat ja viginat ja ma lahendan olukorrad nagu üks päris tore inimene ja päris tore ema. No selline, kes võikski lastel olla, kes ei ole stressis ja kes ei loe ja ei pea ja ei .....


Ja seda kõike ühe päevaga. Ainult ühe!

Tähelepanu pole mitte nägudel vaid taustal. Karolin hakkas õnneks kolmandal korrusel nutma. Kohe oleksin ise hakanud. Jalad higistasid tennistes niiet sokid märjad. Mulle meeldib olla kahe jalaga maa peal.

Tähelepanu pole mitte tüdrukul rattaseljas vaid mis on rattakorvis. Mõnus, külm, marjane ja kommine. 

Siin on tähelepanu just sellel, mis pildilt paistab. 

Kuigi kell kümme õhtul juba tahaks natukene ärrituda kui ma veel ühe korra kuulen "emmmmeeeee"

Kell kümme tahaks võtta ja jätta, seepi ja peeti. Aga ainult sellepärast, et on esmaspäev. Ja puhkus!

Kui öö on pikk, siis päev on lühike, hommikuni ringi kondamine võtab ilmselgelt lõivu järgmise päeva jõudlusest. See lihtsalt on nii ja sellega tuleb leppida. Aga vahest peab soojal vihmal, heal ja halval muusikal, emotsioonidel ja muul säärasel enda peale laskma sadada.   Kell kolm öösel joovastunud lätlasega bensakas keele, laulu ja ajaloo tunde võtma. Sest Baltimaad on ju ärganud.  Hommikul vaatasin kellalt samme ja nagu olekski juba jooksmas käidud. Siis võib ju puhata küll. Natukene, nii poole jõudlusega.

Mul on puhkus. Ja plaan on selline, et plaani ei ole. Ei mingit tegemata tööde nimekirja ega käimata kohtade listi ega midagi. Lihtsalt, rahulikult, mõnusalt. Nii nagu kõik teised.  Prioriteedid paika ja nii edasi. Välismaale ju niikuinii. Kuigi päris nii lihtne ei saa olema, maasikad pean maha istutama.

Väljas on 30 kraadi, tunni pärast on linna minek ja mul pole nägugi peas. No et ei tule siia praegu vaimu peale.

Suvi on tore. Alati on tore kui lastel on mängukaaslasi. Sest siis ise ei pea. Ja vahel on jälle nii tore kui neid ei ole ja siis sa pead olema ise.  Õhtuks ma väsin ära "emmmmeee emmmeeee". Ma olen nagu see siga helmi lotte multikast "ohhh, minge juba magama". Õnneks nad lõpuks ikkagi lähevad ja jäävad. Lõpuks. Ja õnneks tuleb hommik, tegelikult on see praegu selline luksus, et me ei PEA kuskile minema. Ma küll PEAN asju tegema ja vahel ma ei tahaks midagi muud kui minna ja teha neid kuskil mujal. Et siis saaks äkki tehtud ka. Aga on nagu on ja ma tean, et ma ei oska seda hinnata, kuigi peaks.

18 m/s tuul, 18 kraadi õhutemperatuur, maksimaalselt ja 18 kraadi merevesi. Hullud lainetes. Tuul keerutas nii kõvasti liiva, et isegi riietuskabiinis puhus silmad täis. Ebamugav, külm ja kohutavalt äge! Ainult pimedas ja festivali tulede saatel oleks veel ägedam olnud. Aga ma lõhkusin niigi jala ära, vbl oligi hea, et päris nii äge ei olnud.

Ma olen kaval rebane. Ma olen leidnud viisi kuidas lastele kõike sisse sööta. Makseerituna banaani või suhkru või juustu või võiga. Kõik läheb - peet, brokkol, suvikõrvits juu name it.

Eile käisime metsas, korjasime mustikaid. Käed määris ära, suurt rohkem ei midagi. Me isegi oleks olnud valmis korjama, nii meeleheitel oleme.

näpud on lõhki, silmad paistes, jalad valusad....ei ole kerge see maaelu. Tee ise tund aega tööd, näed, mis juhtub.

Sport

Ma hommikul korra mõtlesin, et äkki ei läheks. Sest eile poolsunniviisiliselt vaatasin kergejõustikku. sport, see ei ole asi, mida telekast peaks vaatama. sellele pole mitte mingit mõtet, see ei anna mitte midagi. Aga, midagi seekord siiski andis. Sest ma jälle teadsin küll, aga visuaali on ikka ka vaja aeg-ajalt. Vaatasin pikamaa jooksjaid ja jooksu isu läks ära. Õnneks olid sprinterid ka, neid vaadates tuli motivatsioon tagasi. Mitte, et ma ennast üks ühele kõrvutaks siin, aga põhimõtteliselt. Okei, on veel rassi, soo ja liiga erinevused, aga põhimõtteliselt.

 Mõlemad on ju jooksjad.  Mõlemad teevad palju trenni. Pole oluline teha palju, oluline on, mida teha. Mul läheb vahel meelest, et rõhk ei ole kvantiteedil. Isegi google teab.

Viimasel ajal ma tunnen, et kui ma hommikul lähen, siis see ongi ainult aurude pealt. Et tunnen, et täna pole see päev, et jalg on raske ja homme teen vaba. Ja siis homme kõik kordub. Ja siis ongi sellised poole vindiga on ja ei ole ka. Ja sellepärast ma olengi oma taguotsa maha jooksnud, sellepärast ma näengi välja ja tunnen ennast nagu see esimene mees.  Tahaks ehitada ja pingutad ja siis teisest otsast põletad.  Ja neid harjutusi on nii palju ja ma tunnen, et ma pean neid kõiki tegema, muidu ei ole küll. ja muidu on nagu pettumus. see on sama asi nagu nende piltidega. Kõik ei tee kõike korraga. 

Aga täna hommikul ma ikka läksin ja tunne oli suurepärane. Isegi kiirendused tegin, ma pole neid ammu teinud, sest pool aega on jalad nagu tina. Täna ei olnud.  Ja see oli täitsa hea. Ja ma lõpetasin õigel ajal.  Nii jõuab ju homme jälle. 

Mitte, et ma üldse pikka maad üldises mõttes jookseks.  Aga  peaks veel vähem. Aga see ei ole kerge, sest kiirust peab lisama. Ja sellepärast ma seda viimasel ajal polegi teinud. Sest see on raske.

Tuli mõte, sest kapsahais käib üle pea. Sügavkülma on vaja täita, kuhjaga korvid brokkolit rändavad iga õhtu potti ja kotti ja kappi. Ja kõhtu.  Issand ma loodan, et mul sellest kopp ette ei tule. Sest see pole vist väga normaalne.

Korjasime täna natuke marju. Karolin on eriti püüdlik viimastel päevadel. Ta peaks tihedamini pahandust tegema ja vahele jääma. Ma ütlesin seda talle ka. Vist oli viga, aga ega ma ei jäta kavalust enda teada ka.  Igatahes, selgitasin miks neid marju on vaja korjata. Et praegu tundub küll, et mis see tühi sõstar väärt on. Aga ma mäletan seda tunnet, kui otsid seda viimast marja sealt kapis, et midagigi smuutisse panna. Et lähevad juba aastaarvutud moosid ja moosid, mis vana kombe kohaselt keedetud nii et hambad võtab lahti.  Igatahes

Karolin :"külm talv tuleb, sellepärast ongi vaja"
Mina: "ei tea, aga pikk ja pime kindlasti"
Kassu:"Ma ei viitsi siin olllllaaaa......" x1000

Vahel on küll selline töömees, et anna ainult kätte. Aga me vist ei ole sooneutraalset kasvatust viljelenud. Ju see marja värk on siis naiste töö. Anna aga poisile haamer või kartulikonks ja kus hakkab alles töö lendama.  Või midagi muud. Midagi igatahes hakkab lendama.

Õudne ju, august ju, kell 10 pime ju. Ja sellepärast me käimegi 3-4x päevas ujumas. Ja ei vaata AK-d vaid vurame ringi ratast. Sest veel saab. .

Ma ikka imestasin, et kuidas võib nii palju magada. Samas hea kerge, ei vaidle vastu, läheb ilusti voodisse, kohe on vaikus majas. Erinevalt sellest teisest, see teine esitab veel tunnikese erinevaid nõudmisi - külma tekki, juua, tule siia, mine sinna ja nii edasi.  Hommikud olid muidugi rasked, poolest lõunast printsess pahur tõuseb, ära küsi, ära vasta, "kammib" pead klaasistunud pilguga ekraani ees nii tunnikese. Enne kui käima saab ennast. Vaevu-vaevu. Kuhugi hommikul minek....9st üles ajamine....ülekohus ühesõnaga.  No jah, ju siis on päevad väsitavad ja ei puhka ennast välja. Õnneks tuli ühel lapsevanemal südaööl hellusehoog peale ja tahtis korraks vaadata ukse vahelt ilusat magavat last. Sest need magavad lapsed on ju nii ilusad. Nägi hoopis ilusat helendavat valgust teki all. No ei ole jah võimalik nii palju magada ja olla väsinud. Ainult siis kui ei magata tegelikult.

 Ühest küljest - usaldus, seda ei tohi ära kasutada. Teisest küljest usalda, aga kontrolli. Sest see oli väike asi, see oligi õppematerjal, sest rasked ajad täis möllavaid hormoone ja mässavaid meeli on ees.  Et pimesi ei peaks eeldama, väike kahtlus tuleb kasuks. Loomulikult on K ikkagi super tubli laps.  Natuke pettasaanud tunne on, aga veider, et  kergendustunne on kuidagi suurem, ma tunnen ennast pidevalt süüdi kui ma kasvatan, tänitan, riidlen, pragan. Et nii tubli ja kuidas mina nüüd siis nii.  Aga tegelikult ikka on päris inimene ja natuke võib kasvatada ka. Ilma süütundeta

Ja nii hea, et ma ei pea kirjutama endast, sest see on juba nii käidud nähtud.  Et leia alati positiivset eks.