Ma ja me lihtsalt olime, ma isegi ei lasknud kedagi külla, sest ma tahtsin ise olla. Sest ma täna võisin. Ise batuudil hüpata, ise tukikat ja ise palli kulli mängida. Ja mul oli juba ammu plaan, et ma tahan olla Karolinga 2 tundi kahekesi. Ilma, et midagi peaks. Ja see oli päriselt lahe. Mitte see, et me käisime seikluspargis või ujumas. Vaid see, et me sõitsime ratastega linna ja Karolin terve tee rääkis. Ja mina terve tee kuulasin,. Karolini. Mitte seda peenikest pininat, mis tavaliselt tagant rattatoolist tuleb. Sest see poiss, nii nunnu, et söö või ära, aga suu tal kinni ei seisa. No kohe üldse mitte.
Ja kuna ma mitte midagi hetkel ei pea, siis mind ei aja midagi ka närvi ja ma talun nii palju. Nii palju piginat ja viginat ja ma lahendan olukorrad nagu üks päris tore inimene ja päris tore ema. No selline, kes võikski lastel olla, kes ei ole stressis ja kes ei loe ja ei pea ja ei .....
Ja seda kõike ühe päevaga. Ainult ühe!
Tähelepanu pole mitte nägudel vaid taustal. Karolin hakkas õnneks kolmandal korrusel nutma. Kohe oleksin ise hakanud. Jalad higistasid tennistes niiet sokid märjad. Mulle meeldib olla kahe jalaga maa peal.
Tähelepanu pole mitte tüdrukul rattaseljas vaid mis on rattakorvis. Mõnus, külm, marjane ja kommine.
Siin on tähelepanu just sellel, mis pildilt paistab.
Kuigi kell kümme õhtul juba tahaks natukene ärrituda kui ma veel ühe korra kuulen "emmmmeeeee"
Kell kümme tahaks võtta ja jätta, seepi ja peeti. Aga ainult sellepärast, et on esmaspäev. Ja puhkus!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar