Hommikul olin lõksus, tõusin kell 7 aga minna ei saaanud kuhugile. Padu ja äike. Teised magasid ja kolistada ka ei saanud. Tundus peaaegu nagu probleem. Istuda vetsus ja netis ja olla lõksus. Lõks on suhteline mõiste
Kerime edasi, malborki loss. Täitsa suur ja ilus. Väljast. Sest piletisaba oli ka suur ja ilus ja meil aega vähe ja kannatus väike.
Kerime edasi. Rõvedad kitsad käänulised Poola kolka teed... ja keegi oli teinud oma viimase sõidu. Ümbersõit mitte aga ajavõit. Väike valepõõre, vale arvestus ja maoli kinni poola soos. Õnneks mitte mõlemad. Õnneks tuli suur ja turske italiano ala päästingel Miguel. Õnneks ei pööranud ringi, ei läinud ära. Pani käed külge ja ilma temata me olekski sinna jäänud. Toores jõud ei vedanud lõpuni, vedas täiesti savvi. Tunkrauaga auto üles ja väikesed käed tegid väikese munakivi tee alla. Ja siis jälle toores peale. Italiano tõi pärast lastele mahlapaki ja pudeli vett savi maha pesemiseks, näitas oma 6 lapse pilti. Kust sellised tulevad? Kas nad on seal kõik sellised? Täiesti uskumatu, täiesti võõras ja täielik vedamine. Mulle jättis täiesti kustumatu mulje, vähemalt oli see selleks hea, et meenutada endale, et kõik tuleb ringiga tagasi. Oleks ma üksi olnud, siis see oleks avanss olnud. 2h mudas püherdamist ja tagasi teel. Soppa on peas ja soppa on varvaste vahel, aga tagasi teel. Oleks võinud minna paremini, oleks võinud minna palju hullemini. 5m kõrvale, 5min varem, 5min hiljem. Peab ikka kõrvuni sitas ära käima, et oskaks hinnata. Asfaldt teed ja värki
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar