Neetud saar jah, ma muutun vastikuks (teiste vastu) kui ma olen väsinud. Mis on irooniline, sest ma muutun vastikuks (teiste vastu) ka siis kui ma ei ole piisavalt väsinud. Thin line.
Õhtul, kui vaikus on majas, siis ma istun nägu pidi netis. Sama asi, mis mind plika puhul ärritab. Ja poisi. Et nägupidi ekraanis. Ja mida ma loen - how to be a kickass paent, how to raise a confident girl....blah, blah, blah. Õhtul on hea rahulik. Aga päeval?
Neetud saar, ma ei viitsinud eile kohe mitte midagi. Õnneks ei pidanud ka. Nühkisin tund aega vannituba ja paremaks ei läinud midagi. Batuudil oleks pidanud hüppama. Sest mul on aega, praegu on aega ja seda ei tohiks raisata. Vannitoale. Vaid hoopis äkki tütrele. Kui on lõpuks vaikus majas.
Homme lähme sõitma. Vaheldust on vaja, kohvrid on juba kaks päeva pakitud. Vahepeal oli juba kahtlane see minek, ühel siin otsad ei pidanud ei ülevalt ega alt, aga tundub, et kõik ikkagi sujub. Ja mulle hetkeks tundus see isegi hea, sest jälle see neetud saar vist. Aga tuleb minna ja tuleb olla. Alguses ma tahtsin jälle
kõike näha. Aga tegelikult ei ole vahet. Tegelikult ongi parem kui vähem näeb ja rohkem on aega olla. Et kus see õnn on. Inimestes ja olemises, mitte muuseumis. Et vähem plaani ja rohkem spontaani.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar