Sport

Ma hommikul korra mõtlesin, et äkki ei läheks. Sest eile poolsunniviisiliselt vaatasin kergejõustikku. sport, see ei ole asi, mida telekast peaks vaatama. sellele pole mitte mingit mõtet, see ei anna mitte midagi. Aga, midagi seekord siiski andis. Sest ma jälle teadsin küll, aga visuaali on ikka ka vaja aeg-ajalt. Vaatasin pikamaa jooksjaid ja jooksu isu läks ära. Õnneks olid sprinterid ka, neid vaadates tuli motivatsioon tagasi. Mitte, et ma ennast üks ühele kõrvutaks siin, aga põhimõtteliselt. Okei, on veel rassi, soo ja liiga erinevused, aga põhimõtteliselt.

 Mõlemad on ju jooksjad.  Mõlemad teevad palju trenni. Pole oluline teha palju, oluline on, mida teha. Mul läheb vahel meelest, et rõhk ei ole kvantiteedil. Isegi google teab.

Viimasel ajal ma tunnen, et kui ma hommikul lähen, siis see ongi ainult aurude pealt. Et tunnen, et täna pole see päev, et jalg on raske ja homme teen vaba. Ja siis homme kõik kordub. Ja siis ongi sellised poole vindiga on ja ei ole ka. Ja sellepärast ma olengi oma taguotsa maha jooksnud, sellepärast ma näengi välja ja tunnen ennast nagu see esimene mees.  Tahaks ehitada ja pingutad ja siis teisest otsast põletad.  Ja neid harjutusi on nii palju ja ma tunnen, et ma pean neid kõiki tegema, muidu ei ole küll. ja muidu on nagu pettumus. see on sama asi nagu nende piltidega. Kõik ei tee kõike korraga. 

Aga täna hommikul ma ikka läksin ja tunne oli suurepärane. Isegi kiirendused tegin, ma pole neid ammu teinud, sest pool aega on jalad nagu tina. Täna ei olnud.  Ja see oli täitsa hea. Ja ma lõpetasin õigel ajal.  Nii jõuab ju homme jälle. 

Mitte, et ma üldse pikka maad üldises mõttes jookseks.  Aga  peaks veel vähem. Aga see ei ole kerge, sest kiirust peab lisama. Ja sellepärast ma seda viimasel ajal polegi teinud. Sest see on raske.