Täna hommikul on aega. Sest und ei ole. Mees on kalamees. Tüdruk on väsinud. Poiss on haige.  Kauss tuleb hoida ligidal.  Ja "rest is a part of the program". Korrutasin seda endale eile jalapresside ajal. Peale pumpi.

Ma olen pool suve rattaga mööda teed sõites vaadanud, et on üks hea koht. Eriti just õhtuti. Ega ma ise ka  ei saanud aru, mis valu mul sellega oli.  Lapsed jäävad telefoni piltidel ka ilusad, iseennast ei saa niikuinii klappima. Mul on lihtsalt nii hea meel, et see möödas on, et tuli kiiresti ja läks kiiresti ja rohkem ma ei pea sellel mõtlema ja planeerima ja põdema. Seekord tahtsingi päris asja, tundub, et täitsa sai ka. Ülejäänusid peab veel terve igaviku ootama :)

Pildistas Triin Künnapas


Ja muust ja tavapärasest-

Ma ise käitun muidugi kummaliselt.  Et ongi puhkus ja ongi hea, aga enamus päevi see kell ajab mind ikka taga.  Isegi kui mitte midagi konkreetselt teha, lihtsalt tavapärased toimetused, isegi siis ta ajab taga. Ma miskipärast arvan, et mul on aega ja jõudlust alati rohkem kui reaalselt välja tuleb. Aga tegelikult ei ole see ka läbinisti vale. Kui hoolimata kutsuvatest kilgetest jalgpalli platsil ei anna alla, siis on järgmine päev vabadust rohkem. Sest õhtul kaks tundi on enamasti sama hea kui terve päev.    Ja kui järgmise kahe päeva töö saab tehtud poole päevaga, et üks tuli appi ja teine väga ei seganud, siis see on ju lihtsalt suurepärane.  Ma loodan, et ma seekord midagi pekki ei keeranud. Sest jube marja isu on.

Ma pean viimasel ajal ette ja taha vabandama jälle. Sest ma käitungi kummaliselt. Et päriselt tahaks nagu head, aga väljendusviis on vale, suisa halb. Nutmine ei tee kellegile head. Eriti palava augusti päikese all.



Tegelikult on puhkus kodus raske. Sest peaks olema puhkus, aga  ei saa ju peitu pugeda. Sest päev lõpeb enne kui toimetused ja ma nii tahtsin teha lastega midagi toredat. Sest mul ei ole kunagi aega. Sest ma olen koguaeg kodus, nende nina all, aga mul on koguaeg midagi tähtsat vaja teha. Hirmus tähtsat.

 Ära tuleks minna. Eks saab mindud ka.