Kas hakata üldse heietama. Et oli nagu ikka. Potitäis mett tõrvatilgaga.

Aga räägime ainult meest, teoreetiliselt ju võib sellist mängu mängida, et tilk ei riku potti

Ma võtsin vabalt, päris vabalt. Kõike jõudsin. Hommikul jõukasse ja siis lastega mänguväljakule päriselt mängima. See on päris tore kui sa päriselt mängid kaasa, et kass on vaja puuotsast alla tuua ja maja on vaja ära kustutada ja veoautoga metsa kuuse järele sõita, mööda käänulist teed. Ma tavaliselt ei saa sellega hakkama, sest mõte ei lülitu ümber ja midagi on ikka tegemata. Seekord oli tehtud-tehtud ja aega ju oli,  sest süüa polnud ka vaja eriti teha, sest kõigile meeldib natuke ülepingutada. Mis on küll omamoodi hea, aga piinlik on ka, aga no veel rohkem sööki poleks ka kuskile enam mahtunud. Sellepärast ma ei teinudki, milleks koertele kartuleid koorida ja verivorsti küpsetada. Nad söövad ju koorega ja toorelt ka. Ja pea jõudsin ära pesta ja kurja küll lausa niipalju aega oli, et lokirullid keerasin ja silmad tegin pähe. Kasu küll vähe.

 Ikka oli kõik nagu päris, vähemalt minu omad elavad selles jõulumuinasjutus ega tea midagi sellest, miks 23.ndal veel paki järjekorras pidin seisma. Ja nad olid rahul ja olid rõõmsad ja see ongi ju eesmärk. .

Ja heldimus  ikka helkis kui salmikesed tulid, püüdlikult, kerge värinaga, natuke mööda, aga täiesti ideaalsed. 

Ja kõige rohkem mulle meeldib järgmisepäeva hommik, sest siis saab kohvi koorega. Muidu ju kunagi ei saa. Saab jalutada ja kell 4 shampust juua ja kuuma sauna ja külma jõkke ja toredat seltskonda.

Aga ega rohkem poleks kannatanud ka, tegevusetust, viimane piisk. Aga õnneks nädala pärast saab jälle. 1.jaanuar ju ka midagi ei tehta.

Ma see aasta vist jätan vahele selle uue ja vana aasta heietuse. Sest mitte midagi ei ole muutunud võrreldes eelmise aastaga. Mitte kui midagi olulist. Natuke hirmutav, natuke hämmastav. Samad kahetsused, samad lubadused, samad lootused ja samad "mured". Jah, "mured". Niikaua kuni lapsed süles ei pea kuulirahe eest pagema, on ju lihtsad "mured".

Ma tean küll, aga lappab samamoodi ikka edasi.

No ega suured lapsed nii lihtsalt ei pääse, et on nunnud ja aitab. Need peavad ikka selle aplausi välja teenima ja teenisid ka. Ma olin jälle üllatunud, ilus selge kõlav esitlus, ei olnud liiga pikk ja täitsa tore oli. Oli sisu ja natuke huumorit.

Aga ülejäänu on ikka paras kannatamine. Mul ikka ei ole seda kunstnikuhinge, et vaataks härdalt ja pühalikult  võõrast teismelist lugemas kaunist jõululuuletust. Ükskõik kui hingest ja ilmekalt. Oleks enda oma, siis  kannataks ära. Või võõraid lapsi laulma, aga oleks enda oma, kannataks ära, eksole.

Õnneks mul on Kassu. Ma alati pääsen. Oi, ole tasa, tssss, ei, me PEAME vist ikka koridori minema, muidu segame teisi. Halleluujah :)

Tee üks ilus nägu, ole korralikult. Ainult üks.

Ühest küljest on hea, kui tekitad endale sebimist. Et ei oleks aega mõelda.
Kuskile minek hammustab tüki päevast, kuskile kaugemale minek hammustab mitmest päevast. Ja rahakotist ju ka. Kui palju neid tükke on? Ma ei viitsi mõelda. Et kuidas oleks kasulikum ja parem. Lihtsalt ei viitsi.

jõululainel. 3.advent, pühapäev, vaba päev, kuuse toomine. Ilus ja harras ju. Kerge lumekirmeke ka veel puhtaks boonuseks. No mis saab valesti minna.

Puuga pähe ja vesi põlvini ja jalad väsinud. Aga kuusk on aus.

Purgis on viiekas. Ei ostnud kokat.

Muuga lappab nagu ikka, vahelduva eduga. Aga kellel ei oleks onju.

Kassul oli väga vahva jõulupidu. Oligi lihtsalt vahva. See on ikka loodusepoolt ette nähtud, et need väikesed(eriti enda oma) toovad selle tunde peale.  Istusin selle tunni seal suu kõrvuni ja heldimus silmis. Ja see oli nii hea, sest ma ju ei tunne ennast viimasel ajal üldse nii.   Ja "vana" oli ka üllatavalt värskendav, nagu standup koomik.

Jah, väga tore ja väga vahva. Nagu sellest veel ei piisaks, siis  mulle tuli pärast autos jõululaule kuulates mingi kummaline jõulutunne ka veel peale. Ja kodus lahendasin ja klaarisin olukordi nagu oleks ise selle raamatu kirjutanud. Aga täitsa hea raamat on. Ja täitsa töötab, lihtne ja loogiline. Pane teise kingad jalga ja vaata kuidas tundub. Raamat on siis laste kuulamisest ja nendega rääkimisest nii, et nad sind lisaks sellele et kuuleksid ka kuulaksid.

Ja ma võtsin ühe purgi. Mitte väga suure. Kleepisin sildi peale. Sildi peale kirjutasin "raha purk". Plaan on selline, et igakord kui mina (või keegi teine siin eksole) tahan  midagi, mida tegelikult pole niiväga vaja ja peale pikki sisemisi heitlusi, otsustan seda siiski mitte osta, siis panen kas kogu (nt kui ostmata jääb jäätis või coca) selle summa või siis pool sellest (et ka lühiajalisel säästmisel mingi effekt oleks) purki. Ja siis aasta aja pärast vaatame. Kas saab "tasuta" perega nädalavahetuse tripi teha.  Ma arvan, et saab. Sest mulle hullult meeldib tanklakohvi ja hotellihommikusöök.

"Kas sa teed mingit võistlussporti? Kas sa valmistud ka võistlusteks?" "Ei, lihtsalt niisama oledki selline?" Ja siis suured silmad juurde. Mul tõmbas moti alla natuke küll. Jätsin isegi hommikuvõimlemise ära. Sest noh, mis mõtet on olla võistlusvormis kui võistlust ei ole. Lihtsalt niisama. Lamp ju.

Käed jalad tööd täis. Pressi see 10k ja 30minti kuskile. Sellepärast ma seda nii väga tahtsingi, et siis ma ei peaks seda pressima, siis see käiks sinna käed-jalad tööd täis alla. Aga täna me sinna urgu ei lähe, sest, noh teeme lühidalt. Enne jõul ja härdus peale tulevad.

Me käisime oma aastapäeva tähistamas. Ma bookisin hotelli septembris, igaks juhuks kahele nädalavahetusele, sest elu ja olu ja kõik muu. Ja ma ei tahtnud sellest ilma ju jääda. Tühistasin, bookisin uuesti, tühistasin, bookisin uuesti. Korda kümme, liialdamata. Ja see minek oli ikka selline, kahtlane. Ei olnud nii nagu, oleks tahtnud. Et tõmbad südamerahuga ukse kinni ja lähed, pea pilvedes ja rattad all. Kui palju temperatuur tõuseb, kui hulluks see köha öösel võib minna. Õnneks vein kell 4 päeval aitab. Ja jõusaal kell 7 hommikul. Mitte köha ja temepratuuri vastu, küll aga muretsemise vastu.
 Idee oli selles, et tshillida ja käsikäes jalutada mööda vanalinna ja põigata siia ja sinna ja kuskile ei ole kiiret, sest pole neid, kellel on alati külm/nälg/pissihäda/ei viitsi jne.  Noh, ma siis vist oleks pidanud üksi minema, sest nagu ikka külm ja nälg ja kusehäda. Aga üksi oleks ka jama olnud.
Ja ma ei tahtnud ebamõistlikult palju aega veeta kaubanduskeskuses. Aga nii see lõpuks välja kukkus. Mul oli kõik välja mõeldud, kõik see kingiralli ja värk. Aga ikka ei leia, ei ole ,ei saa. Ja nii ta läheb, et 3 nädalat enne sa pead sellele pidevalt mõtlema ja pidevalt otsima ja see on kurat tüütu.  Pool teed on veel minna.
Aga üldiselt, mul on niigi  suhtelised väiksed nõudmised, ma arvan vähemalt. Ma ei taha mingeid spaa hoolitsusi, kullast võrusid, restorani õhtuid. Tanklakohvi. Buffee. Sest ma olen isehakanud ortoreksik ja ma tahan valida.  Voodriga kalosse ka.

PS: Ja issand jumal, mis toimus piiril, see pani isegi mind imestama, kuigi ma ise seisin seal ka selle täis käruga. Piinlik lugu.

PSS: Natuke oli kahju ja kuidas siis ei jõua või ei viitsi, nii saamatu siis või ja ikka ju oma ja mahe jakasulik ja....? Aga tegelikult, ma ei jõua ära oodata. Millal nad ära "lendavad", äkki saab parem, nii neil kui meil. Vähemalt ei pea kirvest välgutama, et sellest ju halvemaks ikka ei saa minna.

Et ole natuke oma soovidega ettevaatlik.  Lihtsalt ääremärkuseks. Mugavustsooni nimi on sellepärast selline, et see on noh, mugav. Sealt väljas on järelikult EBAmugav.

Niikaua püsib kõik ree peal kuniks köha ja nohu lasevad elada. Oht on, et ei lase. Võtaks endale kui saaks, oleks kõigil kergem.


Kahtlemine enda vaimses ja füüsilises tervises sundis mind küsima perearstilt vereanalüüsi. Tulemused olid keskmised enamasti. Arsti soovitus selle tabeli peale oli: "Et natukese rohkem peaks äkki trenni tegema ja võibolla vähem rasvast liha sööma". Ma hoian seda meeles kui ma oma nädala 8.trenni alustan. Sest 7 on ilmselgelt vähe. Ja ma katsun seda seapraadi, mida ma ei ole söönud juba vist mitu aastat ka natuke veel vähem süüa. Sest vist on ikka paljuks läinud.  Sest noh, arst ju ütles ja nii on. 

Mul on nii hea meel. Et mõistus tuli natuke koju. Ja seda selleks vaja oligi. Jah mul on kahju, jah, ma unistan ja mõtlen.....aga. Niigi on kiire ja tegemist ja leia ise päevast see tund või kaks. Kust sa võtad 4 lisaks? Et olla autos?

If it aint broken, stop fixing it. Päriselt!

Ühest küljest ma olen hoos. Sest mul on lootust ja ma ei ole kindel, kas ma üldse tahan seda ja sellepärast on see veel eriti magus. Sest noh, ma võin, aga ma ei PEA. Ei ole võta või jäta. Võta või jää või võta midagi muud. Teisest küljest on raske ennast ära kurnata kui asja ja ilmaolud on vastu.  Ja tegelikult see ON hea, kuigi tundub kohutav.  Sest ma olen natuke loll ka.  Aga raamatud on targad, ma usun ja püüan. Teooria ja praktika.  Et jah, hirm on nahavahel ja naha all ja eks ikka peab enne mõtlema kui tiku tõmbad ja silla põlema paned.  Aga väga vilets elu eesmärk on 2x päevas trenni teha. Ja väga vilets ajakasutus. Isegi kui chase your dream  on ikka endiselt teema.

Nojaa ikka seesama vana teema ju ka.  See koht suve filmis kui toots ütleb, et ei saanud sina ja ei saanud mina. Ja siis see Kiire nägu, hambad irevil ja silmad säramas. Väiklane jah, inimlik vist ka jah.

Aga. Kell 7 närvi minna, peale vaadates sellepärast, et Kassu tõusis paha tujuga, viril, piril ja hoolimata sellest, et tal on vaba päev. (rääkimata sellest, et see lasteaias käimaine endiselt ei lähe valutult. Ikka päris valus on, nii tal kui mul) Päriselt aga sellepärast- tunnistan üles, veits on probleem või nii.  Sest hommikul kell 7 on pime, lörtsine, natuke nagu enesetapjalik oleks minna. Ja isegi ei saa, sest Kassu tõusis.  Aga see külm ja valge on kapist ka kadunud. Kuhu see läks? Aga see on ju vilets elu eesmärk.

Aga kell 8 õues lumesõda ja kelgurallit teha, kas sellest ei võiks rõõmu tunda, see ON vabadus, see ON privileeg. Kas on vaja pimedas maanteeääres joosta nühkida? Milleks, milleks, kellele?

Päikesekillud

Hommik lastega. Puder keeb. Kas võtta vaarika moosi sulama?
Mina:"Millega te putru sööte?"
Kassu:"Lusikaga!"

Kaspar on väsinud, silmad pahumpidi poolenisti.
Mina:"Kuule, hakkame magama minema, sul läheb varsti pilt tasku"
Kassu, vaatab om apükste taskusse:"Mis läheb siia takskusse?"

taksku ei ole trükiviga, ta ütlebki nii. Ja longi lattad lagisevad.

Plika:"Pinginaaber ütles, et  aliekspressist saab meigipintsleid ka"
Mina:"No jaa, kõike saab sealt"
Plika:"Päriselt? Kas bjuutiblenderit ka ja ,...meiki?"
Mina:"Noooh...jah...eks saab küll, aga sul seda bjuutiblenderit küll vaja pole, jumestuskreemi vast pole mõtet näkku toppida, sul puhas lapsenahk ju"
Plika:"Aga konuurida võin?"
Mina:"eeh....noo...ma ei tea, värvi kodus silmi, aga ega väljaminnes ikka peseme ju maha. Mis sellest näost ikka mäkerdad"
Plika:"Aga kas sa tellid mulle?"
Mina:"Teeme nii, et selliseid asju ostad oma taskuraha eest.....või kirjuta jõuluvanale"
Plika:"Jaaa, kas ma võin juba kirja valmis teha?"

Ei noh, see on muidugi normaalne, et laps, kes kirjutab jõuluvanale ja ilmselt vist veel ikka usub päkapikke, esitab oma soovinimekirjas kontuurimispaleti ja bjuutiblenderi.  Ei ole mingit errorit. Või noh, tegelikult on väiksed pakid juba nädala jagu  hiinast teel meigipintslite ja sädelevate tattookleepsudega. Ja igasugu muu nänniga. Saastab planeeti jah, kolahunnik kodus kasvab jah, teeb lapse meele rõõmsaks jah. Ma ka ei jõua kõigega ja kõige eest võidelda. Pick your battles. Nii et vist ei tasuks imestada

Vahest juhtub midagi head, lihtsad väikesed asjad. Mõtlen alati, et paneks kirja, et ei oleks üks suur häda ja viletsus. Aga ei viitsi. Sest noh väikesed asjad, ei midagi erilist. Ja kuidagi keelatud on ju, rõõmu tunda, samal ajal kui ise selline oled. Sissejuhatuseks.


Teada tuntud teema ju ja puudutab meid ka - need tänapäeva lapsed, nutid ja telekas ja ilm on halb ja autoga palun kohale viia ja söö ise oma juurikaid ja anna mulle juustusaia janiiedasi. No see on umbes nii pikk teema, et ma võiks siin homme õhtuni trükkida. Aga ma ei viitsi ja selleks pole aega ka. Ühesõnaga, mul on sellest silmapööritamisest vähe siiber kui ma kutsun preilit tõuksiga sõitma kuni ma jooksen vmt. Ma ei tea,kuidas see lõppkokkuvõttes mõjub. Mina mõtlen, et mina suunan, annan nõu, temale vbl see talletub näägutamise ja õiendamisena - ära söö kommi! pimedaga õue, liikuma! Kas see on halb, kas ma olen hull? Ma olen sada korda mõelnud, et las siis olla, kasvab ja saab ise aru. Aga ma tean, et see on raske, kui oled juba üle piiri, siis on raske. Kõhtülepüksiääre on raske. Riided on kitsad ja liikuda on raske ja see ei ole minu välja mõeldis, ma ei tea, miks ma pean seda koguaeg tõestama ja kellele? Tegelikult see on ju näha, seda ei saa eitada.  Kuidas teha nii, et hing jääks terveks?

Mõtlesin, et teeme midagi, mis talle rohkem meeldib. Et hakkame käima ujumas. Et lähemegi kahekesi, saame minnes tulles juttu rääkida, sest meil majas on võimalus rääkida  (kellel on kõvem hääl) aga kuulamisvõimalust ei ole. Ja jutud peavad olema konkreetsed ja lühikesed. Sest ühel ei seisa suu üldse kinni ja nõudmised ja tahtmised ei lõpe. Ja meil selle esimesega pole õhtul isegi seda 15minti unejutu aega. Sest ühel teisel on seda rohkem vaja ja  see ei piirdu veerandtunniga. Ühesõnaga, hoopis teine teema, lihtsalt väike eellugu. Et mul on mälestus sellest, kuidas ma tegin temaga ka asju ja ma ei ole neid teinud pea 3 aastat. Asjad muidugi muutuvad, aga üldises plaanis. Ma isegi ei tea eriti kuidas tal koolis läheb (viite rodu on e-koolis) st ma tean, et kõik on korras, aga kui ta tahab oma näidendit ette lugeda, siis ta ei saa. Sest ühel ju ei seisa suu niikaua kinni ja mina ei ole niikaua toas ühe kohapeal paigal ja.... tal ei jää ka muud üle kui ust paugutada.

Esimene katse läks aia taha. Läksime ujuma, rääkisin ette ja taha, et me läheme ujuma, me ei lähe spasse ja lastebasseini istuma, et tüdrukud trenni janiiedasi. Välja tuli nii, et mina ujusin üksi ja tema seisis basseini otsas üksi. Ja külmetas ja ootas. Ja ujus 3 pikkust pika näoga. Lõppes halvasti. Kerge enesehaletsus, saamatus kasvatamisel, läbikukkumine ja kõige hullem on seda 9-aastasele välja näidata.
Nädal läks mööda ja tegime teise katse. Mul ei olnud ootusi, see on alati hea. Läksime jõusaali ja seal on ka mõnus bassein sooja veega ja suur saun. Ja ta oli nii rahul. Ma ei plaani lapsele hantlit kätte või kangi õlale suruda. Sõidab ratast ja ujume. Peale 4 minutit rattatrenazhööri hädaldas, et jalad on siit ja sealt valusad. Aga väntas veidi veel, proovis jooksulinti. Ma eisalgu joosta ei lubanud, see on mulle endalegi ohtlik, niikui kõrvale vaatad oled selili maas.  Kõndis seal ja nägi välja nagu vanadekodu resident käimisraamiga. Aga esimene kord. Harjutamise asi. No mis elul viga eksole, suurelt ekraanilt tuleb multikas ja ruum on soe. Selline "trenn" talle meeldis. Ja pärast ujumine, mis ei ole ujumine vaid on selline veerandtundi suplemist ja palli mängimist. Ja ta ütles vähemalt neli korda, et talle niii meeldis ja ta tahab veel minna ja seda me võikski teha koos. Ja mulle ka meeldis. Trenn absoluutselt teisejärguline, ei saanud me seda kumbki korralikult, aga ma sain lõpuks kuulata - kuulata, mida nad inglisekeeles tegid ja mis ta sõbranna juures tegid ja kuidas nad vaikusemineteid tegid  ja kuidas üks poiss on natuke normaalsemaks muutunud ja isegi mingist juutuuberite reklaamist (seda ma ei kuulanud, aga see pole oluline, oluline on see, et ta sai rääkida ja keegi ei seganud vahele ).

Ma tahtsin kirja panna, et meil oli plikaga vahelduseks silmapööritamisele natuke tore ka. Tahtsin teha lühidalt. Aga ei tulnud välja.

Kassu ei tahtnud jälle lasteaaeda minna. Keegi olla löönud. Voodist ka ei tahtnud välja tulla. Lund ei tahtnud vaadata. Kõva häälega lasteaias nuttis. Ja isegi oli õige õpetaja ja õige abikasvataja ja kõik oli õige. Aga kramplk haare ümber kaela ei lõdvenenud. Mis jälje see jätab?

Venitasime ujumissilla välja. Ähvardas vaikselt allavoolu minema hakata. Kurja kui kahju, see hommikune särtsakas on niii puudu. Nii puudu, et ma vist klopsin midagi ajutist kokku. Sest  mul on seda vaja.

Mul on kerge plaan. Kuidas kraavist välja ennast vedada. Lihtsalt kuulan maad. Aasta näiteks.  Ja kui äkki tuleb tahtmine kokku võtta. Ennast. No et oleks lootust ja kiiri ja nii

Jälle seeriast enne kirjuta, siis mõtle, eriti kuna anonüümsus pole ju kunagi teema olnud.

Ma olen loll ja järjekindel. Igakord, issand korda miljon,  väike lootus ja kohe hakkab jälle mõte kerima. Lõpeb niikuinii ühte moodi, aga vähemalt siis mul on see hetk. Ja see on tegelikult hoopis halb, sest kukkuda saab ainult siis kui sa oled vähemalt püsti, kui sa oled niikuinii pikali, siis ei ole kukkumine valus. Peab ikka loll olema, et ennast koguaeg püsti ajada.

Ja välised tegurid lähevad ainult hullemaks. Ajab nutma ja naerma, selliselt kibedalt natuke, ühte rohkem kui teist. Sest see tundub ebareaalne. 

Aga mitte sellest. Vaid hoopis sellest.

esimene lumelahing peetud, värske, pehme ja külm. Mis siis, et oli juba uneaeg.  Ometigi ju tore. Ja Uuno on meil õhtuti põhi tegelane. See on ka tore. Ja kui ma sunnin ennast niipalju, et vaatan ja kuulan kedagi, siis on ka tegelikult tore.

Aga pühapäev oli lausa  suurepärane kui lasta sel olla nii nagu see on. Ja ma naersin südamest ja nagu öeldud, seda ei ole ammu juhtunud. Sest me öösel ei saanud taksot ja kõhud olid tühjad ja üks asi viis teiseni ja kahe tunniga olime kodus. Kand ja varavas. Aga see ei ajanud naerma, see väsitas jalad ja kulutas uneaja aga ometigi oli  seda vaja, oli ju vaikne öö ja ainult kerget uduvinet sadas ja sai rääkida omavahel. Ja me oleme sellest rääkinud korda sada, et ei tänita ja võtame aega ja tegeleme ja tähelepanu mõlemile ja vajadused ja siis läheb kõik hästi.  Ja alati läheb samamoodi. Kuid Kassu jäi haigeks, 38+ ja magama enne kui tavaliselt ja me Karoliniga mängisime kaarte. Ja naersime südamest. Sest kes ütleb neli seitset ja paneb maha kolm kaarti. Sest on pühapäev ja kellal on 30k sammu, pooled neist veel enne kui öö sai aoks. Ja ei olnudki rohkem vaja ega tahta. Ja mul ei ole selline tunne vahelduseks, et tahaks ainult, et see maa avaneks ja neelaks. Et korraks ja täiesti arusaamatult on nagu kummaliselt kerge. Homme. Homme hakkab jälle mäest alla veerema.



Ma peaks ilmselt suu kinni hoidma, aga seda on viimase nädala jooksul juhtunud vähemalt kolm korda ja mul viskab natukene kaant pealt ära juba. Tegelikult ma jätsin selle mustandisse ja lasin "vabaks", aga siis see juhtus neljandat korda. Ja see peab lõppema, see on juba naeruväärne!  Et keegi "hea" toob lastele kommi, mitte ühe või väikese paki vaid sellise hea kõhutäie. Ja siis ütleb midagi stiilis, et "Nännnännäää, emme vist ei luba teil neid ära süüüa, aga minul on vähemalt plussid kirjas". Jah, käpad püsti, mina mõtlesin selle välja et pakkidega kommi ei või süüa, olen selle maailma ebaõigluse ees  ainuisikuliselt vastutav, et kommiisu ei tunne piire, et kommid teevad paksuks ja haigeks ja veel suurendavad seda kommiisu. Ja et lapsel on raske, kui ta peab pool järgi jätma kuigi ta tahaks kõik ära süüa.  Nii tore oleks ju kui seda vastikut emmet tee peal ees ei oleks. 

Noh hädaoru vahele midagi.

Kassu sai oma lasteaia blokist vist üle. Milline kergendus.

Puud said üles kaevatud. Milline kergendus.

Ja siis "uudiseid" hädaorust ka.

 Mulle meeldib kui füüsis on nii väsinud, et vaim ei suuda ka pead tõsta. Eriti kui tegevusel oli mõte ka. Näiteks kaevamine. Ja siis on päris hea, kuulata ja vaadata ja mitte uppuda enda hädameres. Märgata ja näha midagi enda ümber.  Või siis  lihtsalt kõndida, päikeses ja külmas. Sest muud ei saa teha ja ei peagi tegema, sest nii palju sai ju juba tehtud.    Üks päev, siis läheb mõju üle.  Vaja on uut doosi.

See oli päris tore. Minu lemmik vabaaja veetmise viis. Lõppes muidugi halvasti,  nagu enamasti. Üks nuttis ja vingus ja üks õiendas ja üks mossitas.

Väike näide eelmisest nädalast - reede õhtu - perekondlik jalutuskäik /tõuksiga /jooksurattaga tunnike, siis koju jäätist sööma ja Uunot mängima. Kuidas selline asi saab halvasti lõppeda? Kkuidas üks saab nutta ulguda ja kuidas üks saab vinguda ja kuidas suurtel saab kannatus katkeda. Et on külm ja jäätisesort on vale ja maa on pikk ja ....mida kuradit eksole.


Kuulasin neid kuulsaid ted'e. Selline äratundmine jälle. Tead ju küll, aga lohutav on ikka. Läbikukkumine on okei ja õnnetuid on terve ilm täis ja igaühel on oma mätas ja kõik on peas ja üldse see edukultus ja asjad jaaniiedasi. Täpselt, lohutav. Ilma irooniata aga leidsin ikka mõne asjaliku mõtte ka.  Et elu mõte ei ole selles, et koguaeg peaks püüdma õnne poole, elu mõte on selles, et elul oleks mõte.  Et sind on millekski vaja. See mu häda ongi. Tahaks ka hirmus kasulik ühiskonna liige olla, mulle ei piisa sellest, et elu on hea, õnn on õuel ja kõik on hästi. Päris hea oli, kui pidi kella peale minema. Nagu päris elu. Ja masendav, et see oli ainult korraks.  Liiga paindlik ja liiga .....endast sõltuv. See on see, mis mul ajud krussi on keeranud.  Puru põrandal ja puru pööningul. Kumma sa enne ära pühid, selle, mis jääb talla alla ja paistab välja. Niikaua kuni see pööningu puru hakkab ka igast otsast välja pressima ja selle "pühkimiseks" tahaks juba keemiat. Sest nii oleks äkki lihtsam.

Tahaks Kassust kirjutada. Ja Karolinist. Aga ma ei saa, sest ma ise olen risti-jalus-ees.

Karolin käis eile peol. Sõbrannaga, mitte vanematega.  Mitte sünnipäeval või teatris või kinos vaid ma ei teagi misasi see oli. Kontsert ehk.  Kuhu me juba jõudnud oleme.  Niipalju elevust. Ja mul oli hea meel, et tal on see tunne - et  see on äge ja elevuse tunne, see on mõnus. Ma pean endale ainult põsele laksama, et ma vähemalt püüaks ja teeskleks, et saada sellest natukene osa. Sest see rong läheb ära ja ma jään maha kui ma ennast kokku ei võta. Ja see rong ei tule enam tagasi, see läheb ainult edasi.

Kassu on vahva. Päriselt. Nii vahva ja naljakas ja tore on. Lihtsalt ääremärkuseks. Sest öösel on vaja kisada, ja õhtul on vaja jaurata ja päeval on vaja jonnida ja....kõik see on tegelikult talutav, enam-vähem.   Aga ta ei taha minna lasteaeda. Lihtsalt, mingi plõks, mingist hetkest. Niikui silmad lahti saab hakkab nutuse häälega "Ma ei taha, et täna oleks .....", "Äkki täna ei ole ...." "Miiiiks" "Ma ei taha minnnaaa" Aga tegelikult talle meeldib, on poisid ja sõbrad ja õues liivakast ja meisterdamised, aga ta ei taha minna hommikul. Ja nutab, väriseb ja nutab ja hoiab mul kõvasti kaela ümbert kinni ja peale poolt tundi ma pean ennast lahti rebima ja nemad peavad teda kinni hoidma....ja mis mõte sellel on? Ja mina lähen koju, oma pulkas pea ja mustade kätega. Sest ei ole ju põhjust, pesta pead ja lakkida ja mukkida.



PS: see on umbes kolmas hala "sahtlis". Ei ole eriti mõtet ennast õõnestada, aga mul on viimasel ajal täiesti phhi ka juba. Et niikaua on okei kuni õhtul tuleb kurbus peale ja hommikuks pole hullu, läheb edasi, aga kui juba hommikul tahaks keras vihma käes nutta, siis on niikuinii p***s Mul on endast kopp nii ees, et ma loodan ja arvan, et ma ka võiks ja saaks ja oleks. Aga peab leppima, on nagu on ja nii jääb Noh, et ikka ja endiselt on sitt, aga tahkusid on juurde tulnud. Erinevaid. Eks ma ikka sisimas teadsin  ju ka, et iseenesest ei tule midagi. Aeg raisus Ma ei tahagi mitte midagi teha, mitte midagi ette võtta, kuskile minna või midagi näha. Sest kõik muutub sitaks. Ükskõik, kas ma püüan ja pingutan või lohistan seda köit. Täpselt sama, las ta siis lohiseb.  Käisime spa-s. Kassu hüppas äärelt vette. Ja see tegi talle nalja ja ta oli nii õnnelik ja tahtis muudkui veel ja veel. Mina ei tahtnud, aga hea oli vaadata. Natuke nagu mäletan, et kunagi olid mingid asjad, mis panid mind ka sedasi tundma. Et suu läheb kõrvuni ja tore on.  Päriselt ei mäleta millal midagi naerma ajas.  Sunnitud naeratus, heakskiitev muie, aga naer? Südamest tulev naer? Ainult vastupidi.

Kassu võtab kastist kõrvitsa. Ta nimetab seda suvikõrvitsaks. Järjekindlalt, hoolimata parandustest.

"Äkki teed püreesuppi?"

Puhas muusika, eile alles tegin, aga kohe teen uue. Miski ei tee mulle vist praegu rohkem rõõmu.  See oli ka päris hea moment kui Kassu kõik keedetud porgandid kasuka tegemise ajal ära sõi. Või kui riivitud peeti juurde küsis. Ortoreksiku väikesed rõõmud.

Karolin nii püüab, oli nõus suppi proovima ja ütles, et see pole nii hull kui ta arvas. Poole väikese (no ikka väga väikese) kausi söömine võttis tal kahtlaselt kaua. Et nautis? Treenitud silm nägi kohe, et nägu oli aga selline, et ropsida tahtis. Aga õunakoogi nimel.


*Ja ei sõnagi halast ja valikutest ja mida on mõistlik ja mida on mõttetu teha. Ja pimedusega võidujooks ja ajaga võidujooks ja kurask kuhu see päev küll kaob.

2 tundi ja mööbeldatud. Peaks remontima ka, aga praegu aitas ka ainult mööbeldamine. Sest palju oli juba tehtud ja kuskile ei jaksanud enam minna (sest palju oli juba tehtud)  ja ükskord ju pidi seda tegema. Et äkki oli hea mõte.  Alati on nii, et kui teed, siis saab tehtud. Vahel saab valesti, halvasti ja üle tehtud. Ja vahel on parem jätta tegemata. Aga vahel.

Suur tuba on natuke tühi. Aga see on ka ajutine. Alati on, sest kola, see ei jäta maha. Aga miks ma üldse hakkasin kiirel pannkoogi-vaarikamoosi-töö-kvaliteet-kvantiteet-kalalkäigu pühapäeval aega "raiskama"

Kassu läks oma tuppa magama. Ei mingit piiksu, ei külma tekki, ei tule korraks siia. Ei midagi. Öösel mats-nutt-emmmeeeee. Tõstsin tagasi. Mats-nutt-emmmmeeeee. Võtsin kaissu. jalad peas ja ribis ja...kesse magab niimoodi. Keegi ei maga. Mittekeegi.
7.30
Kassu:"Miks ma oma voodis ei ole, ma tahan oma voodisse magama minna. See ei ole minu voodi ju".  Nojah. Tahad  küll, aga sipleks äkki vähem. Tuleb puur ehitada.

PS: Olgu märgitud, et mul on draftis mitu hala. Pikad, sama mustriga, ei midagi uut. Natuke on juba füüsiliselt valus, tahaks ja ei tahaks. Sama rada või kurat pane see uks üldse kinni. Ja tee lahti uus. Või vana, aga rohkem. Äkki on Pandora? Või  uksed kinni, silmad kinni, ära uju ei vastu ega alla. Äkki jääb lihtsalt ka pinnale. Või äkki ei jää. Ma olen kits aga ma ei tea palju neid heinakuhjasid on. Võib-olla on mitu, võib-olla on suured ja magusad, võib-olla pole ühtegi ja võib-olla on mõni kuhi ohakaid täis.  Tahaks ju loota, aga reaalsus.

Mul ei ole telefonis üldse uusi pilte. Viimased on pügamisest. See oli tegelikult päris lahe. Üks väike lõikas ja teine väike taustal ulgus nutta. Nagu oleks ennast pügatud :D

Aga teiste tehtud pildid ongi natuke paremad. Mis on pildil valesti. Mitte midagi, kõik on absoluutselt hästi. Pildil.

Plaanisime laupäeval sauna teha. Sest reedel ei jõudnud. Aga liiga soe oli. Nii soe oli, et ei tahtnud, aga ega ei jõudnud ka. Sest vaja oli lasta kätel käia, kuigi ei viitsinud. Ja väiksed käed käisid ka nii, et pärast maksime palka ja andsime kommi ja ei jõudnud ära kiita. Et neli paari kätt jõuab ikka palju rohkem kui kaks.

Pühapäev, plaan oli aga välja kukkus isegi paremini. Sest tühja sellest, et asjalikku ei saanud. Poisid paadis ja tüdrukud sadulas.

Läks üle see bluus, elu läheb ikka edasi, läheb ülesmäge ja aina paremaks. Ometigi pole veel november.

Esimene päev nuttis, teine päev hoidis kramplikult veel käest, kolmandal päeval tõusis 6.45 ja teatas, et läheb issiga ja musta autoga.  Et mitte minna minu ja rattaga. Vaba valik.

Oleks vaja esilaternat, fliisiga retuuse, kindaid.  Päikselisi päevi. Neetud ikaldus.

Rütm on sees, power on sees. Ja äkki ongi hea, et ei saa ennast kurnata.

Sügisbluus

See sügis lajatas ikka kohe konkreetselt rusikaga näkku.  Päevapealt. On tunda ja see pole üldse hea. Läks külmaks ja pimedaks, vesi on karge ja lehed kolletuvad, batuut on tühi ja rattasõidu jaoks on lastele  liiga tuuline. Ja telekas käib.  Kella ei taha vaadata, samme pole ollagi.

Ja võiks ju rõõmu tunda, et varsti saab küünlaid põletada ja õunamoosi ja kõrvitsasuppi ja lauamänge ja....aga.

Kassu nutab oma voodis. See ei ole selline jonni ja kiusu  nutt. See on selline kurb ja kaeblik.  Ta ütles, et ise ka ei tea mis viga on. Mina tean küll. Ta ei taha lihtsalt minna. Ma ka ei taha. Aga vist peab. Ma ka ei tea miks, aga peab. Sest kõik teised....ja sest nii on ette nähtud ja töö ja elu ja tegelikult on ju tore ja vahva aga...Süütunne närib.

Puhkuse viimane päev

Mäletan, et eelmine aasta oli sama tunne. Täna hommikul ma tundsin jälle. Seda, et vahepea peab kohustustest loobuma. Mitte et ma ülearu palju tööd teeks, üldse mitte, pigem teen liiga vähe ja see piinabki mind. Et tegema peaks ja tahaks  rohkem, aga ma ei teagi miks ei jõua. Laks õhtu käes ja päev läinud. Siis hakkadki igat veerand tundi planeerima ja kui jookseb kokku....siis jookseb kokku. Aga nii hea on olla, kui närv ei ole must ja süütunne ei näri. Mõtlesin, et peaks teinekordki vaba päeva võtma.  Äkki selleks nädalavahetused ongi ette nähtud. Mitte, et ma kuskil diivanil külili tahaks olla, vastupidi. Aga lihtsalt oma peas vaba päev. Et korrastad kappe ja korrastad mõtteid.

Huvitav, et ma ennast nii ummikusse suudan ajada oma paari pooliku töökoha ja paari tubli lapsega.  Ma olen niigi tagasi tõmmanud igasuguse tõmblemisega. Ei hoidista (eriti), ei kasvata lilli(eriti). Põllupeal käin ka ainult saagi järel. Mida need täiskohaga ja probleemsete lastega inimesed veel tegema peavad.

Mul on nii hea meel, et tal on nii hea meel. Sest  kogu sebimise ja töö ja elu kõrval peab inimene  saama midagi, mis teeb hingele rõõmu.

Käisime eile proovisõidul. Mul oli 20 minutiga kopp nii ees, et vähe polnud.  

"Võrdsus pole see, et kõigil üks ja sama, võrdsus on see, et iga ühel oma..."  J.M.K.E

25.08.2017

Pärast niikuinii ei mäleta, pole aega, ei viitsi ja kõik muud asjad. Õnneks olen vangis, istun kaubamaja parklas ja poiss pani just silmad ja suu kinni. Mehed läksid omadele kaasa elama ja teised sõõõma/shoppama

Tuleb nüüd täpselt selline käisime, tegime, nägime postitus. Neljap. pikk sõit, käänuline kitsas tee, nonstop 5h, siis veel 2h ja kohal, otse vanalinna. Nagu päriselt vanalinnas, kuldsete väravate kõrval, katuse sviit, voodeid natuke vähe, aga me mahume(algselt oli bronnitud suurem korter ja mitte vsnalinnas, aga gaasiavarii tõttu pakuti meile seda. ) Eriti noobel pööbel. Jäätised maksavad samapalju kui kodus ainult valuuta on teine st 4x soodsam, st poolemeetrise pehme jäätise saab euroga. Kas ma juba ütlesin, et me oleme vanalinnas, peatänaval? Igatahes oleme. Eile oli ranna ja sadamalinna päev. Tasuta sai palle ja tasuta sai vees liugu lasta ja tasuta sai jalkad taguda ja ma sain kaubapeale tasuta varbaluumurru. Pole kõige hullem tervisehäda kah, mõnel siin otsad ei pea, kellel üks ja kellel teine. Tagurpidi maja, see pani maailma täitsa põörlema. Põhihitt on 'kohe saab' Kohe saab süüa, kohe saab peatust, kohe saab...1,2,3,4,5,6h pärast tavaliselt. Kell 5 tahab nälg tappa ja kell 8 leiame koha.  Kassu on eriti näljane koguaeg, mul pidi hommikul naerust pisar silma tulema kui olles sõõnud 2 muna ja koerte müslit piimaga (nii kassu tõlgendas hommikuhelbeid ehk krõbinaid), nõudis ta süüa. Kaspar tahab midagi süüa, kasparil on kõht hirmsasti tühi....ja nii koguaeg. Ma käin ringi kott jogurtit, müslibatoone ja küpsiseid täis. Üks teine siin vaatab sellepeale küll mossis näoga, aga kassu teeb vist seda 5 kõhuhäda päeva tasa lihtsalt. No ei ole normaalne väga see praegu

Eestlasi on rohkem kui poolakaid, iga nurga peal. Sport on populaarne. See on teine põhi nali.

Eile hommikul käisin jooksmas, täna ainult lonkasin ja tegin ühejala kükke. Täitsa kurb kohe, nii ei saa ju 25k sammu ja mis puhkus see selline on ma küsin, oleks sangpommgi kaasas....lihtsalt minu isiklik kiiks.

Täna oligi rahulik hommik, vaatame jooksvalt. Jooksime kiriku tippu, 409 astet, 800 sammu ja pomm ka veel süles. Kompenseerib ju küll. Vaade on pealekauba. Karolin pani küünla ka,  et saaks oma patud andeks. Küsisin, mis patud sul siis on. See telefoni asi närib teda siiani, uskumatu. Ühest küljest hea, teisest küljest naljakas, kolmandast küljest kurb, et see teda piinab. Eelkõige on naljakas, ma tegin pilti ja lubasin, et kunagi ta naerab ka selle peale. Praegu ainult tõmbas suu viltu ja silmad pöörlema.

Väike mänguasjamuuseum. Siis Sopot, hullult palju inimesi, ilus rand, palju millimallikaid. Üalju inimesi, palju eestlasi. Proovisime kohalikku toitu, mida eile taga ajasime kuid leidsime endid lõpuks 2x itaalia restost ja mul hommikul korraks tekkis täitsa lühis sellepeale, et kus me täpselt oleme. Õnneks grillitud juust ja hapukapsad lihaga(bigos) ajasid sotid paika. Aa, ja shotid, sinised shotid peale näljapiina.

Täna on soe ka, iga päev ma olen ikka külma saanud, kuigi ilm on selline mõnus Eesti suvi. Kummitab: 'külm ja nälg ja kusehäda....' üks neist on alati tõsi, kui mitte mitu.
Homme pakime oma asjad ja keerame otsa ringi. Loss ja hotell

See on meie maja, siin ma elan, siin ma veedan aja...

Patukahetsus. Kassul on jälle "kõht hirmsasti tühi"

Tahaks midagi süüa, äkki nüüd on haalmis. Ma ei jõua oodata. Äkki nüüd on haamis(valmis). Tahaks midagi süüüüaaaa

28.08.2017

Jõudsime natuke hilja hotelli, aga mitte lootusetult. Ühtegi meetrit poleks enam jaksanud sõita. Õnneks selgus kohapeal, et saun on hinna sees. See oli küll hea une saladus. Õnneks selgus ka, et jõusaal oli hinna sees, see oli minu hea päeva saladus. Mõnel oli selleks söetablett, aga igale ühele oma.  Minumeelest võrratu hommokusöök - juustud, erinevad,  muna, lõhe ja latte. Ühesõnaga sai peaaegu kogu raha eest. Mina vähemalt.

Siis pidime minema korraks toidupoodi ...ja olime 2h spordipoes. See oli see õnn, mida me suurlinna suurimast kaubamajast ei leidnud.  Sealt sain ainult aastase varu  chia seemneid. Asi seegi.

Siis, et mitte traditsioone murda, üks kardisõit ja nüüd käsil üks kohutavalt pikk autosõit.  Rekordihõnguline 7h, ainult pissi ja tankla peatused. Säärekramp ja kopp.

Kassu õnneks väsis ja pani silmad kinni. Ja suu. See on nii naljakas, mis sealt tuleb, aga vahepeal pole midagi paremat kui see kinni on. Karolin on otsaga raamatusõltlane. Kilekotte kulub autos ainult palju nii.

10 rattakummi kitsast....ja elame jälle....valet voolab suust ja ninast. Autos on ainult üks plaat, mida kõik on nõus kuulama. 2000 km ja seisval maal ka veel. Kassu paneb oma sõnadega. Puhas kuld.

27.08.2017

Hommikul olin lõksus, tõusin kell 7 aga minna ei saaanud kuhugile. Padu ja äike. Teised magasid ja kolistada ka ei saanud. Tundus peaaegu nagu probleem. Istuda vetsus ja netis ja olla lõksus. Lõks on suhteline mõiste

Kerime edasi, malborki loss. Täitsa suur ja ilus. Väljast. Sest piletisaba oli ka suur ja ilus ja meil aega vähe ja kannatus väike.

Kerime edasi. Rõvedad kitsad käänulised Poola kolka teed... ja keegi oli teinud oma viimase sõidu. Ümbersõit mitte aga ajavõit. Väike valepõõre, vale arvestus ja maoli kinni poola soos. Õnneks mitte mõlemad. Õnneks tuli suur ja turske italiano ala päästingel Miguel. Õnneks ei pööranud ringi, ei läinud ära.  Pani käed külge ja ilma temata me olekski sinna jäänud.  Toores jõud ei vedanud lõpuni, vedas täiesti savvi. Tunkrauaga auto üles ja väikesed käed tegid väikese munakivi tee alla. Ja siis jälle toores peale. Italiano  tõi pärast lastele mahlapaki ja pudeli vett savi maha pesemiseks, näitas oma 6 lapse pilti.  Kust sellised tulevad? Kas nad on seal kõik sellised? Täiesti uskumatu, täiesti võõras ja täielik vedamine.  Mulle jättis täiesti kustumatu mulje, vähemalt oli see selleks hea, et meenutada endale, et kõik tuleb ringiga tagasi. Oleks ma üksi olnud, siis see oleks avanss olnud. 2h mudas püherdamist ja tagasi teel. Soppa on peas ja soppa on varvaste vahel, aga tagasi teel. Oleks võinud minna paremini, oleks võinud minna palju hullemini. 5m kõrvale, 5min varem, 5min hiljem.  Peab ikka kõrvuni sitas ära käima, et oskaks hinnata. Asfaldt teed ja värki

Poolel teel Poola ja pole pooltki nii hull kui kartsin. Lapsed on tublid, mina vana rahu ise. Äkki  on siin ka seos, põhjus tagajärg jne.  Sest see on tegelikult ju tore kui vähe sellest, et ei pea ei saa ka. Teha muud kui otsida pilveloomi ja kombaine ja vaadata roosat taevast ja küsida küsimusi nipiga ja ilma, sügavamõttelisi ja lõbusaid.

Ja graafik on täpne, minutipealt. Peaaegu oleks jäänud kuivale ja lageda taeva alla, aga ei jäänud.

Hommikul võimlesin leedu vanameestega metsa all ja jooksin ümber järve. Elu missugune. ühe hulluga koos käisin ujumas. Käbi jakänd. Väljas on 13 kraadi, vees poole soojem. 

7h sõitu ees,  õuss põhja ja peame vastu!

Neetud saar

Neetud saar, tõmbas täitsa rihmaks, mitmeks päevaks kohe.  Aga riidas ja tules kuigi oleks väärinud paremat.

Neetud saar jah, ma muutun vastikuks  (teiste vastu) kui ma olen väsinud. Mis on irooniline, sest ma muutun vastikuks (teiste vastu) ka siis kui ma ei ole piisavalt väsinud. Thin line.

Õhtul, kui vaikus on majas, siis ma istun nägu pidi netis. Sama asi, mis mind plika puhul ärritab. Ja poisi. Et nägupidi ekraanis. Ja mida ma loen - how to be a kickass paent, how to raise a confident girl....blah, blah, blah. Õhtul on hea rahulik. Aga päeval?

Neetud saar, ma ei viitsinud eile kohe mitte midagi. Õnneks ei pidanud ka. Nühkisin tund aega vannituba ja paremaks ei läinud midagi. Batuudil oleks pidanud hüppama. Sest mul on aega, praegu on aega ja seda ei tohiks raisata. Vannitoale. Vaid hoopis äkki tütrele. Kui on lõpuks vaikus majas.

Homme lähme sõitma. Vaheldust on vaja, kohvrid on juba kaks päeva pakitud. Vahepeal oli juba kahtlane see minek, ühel siin otsad ei pidanud ei ülevalt ega alt, aga tundub, et kõik ikkagi sujub.  Ja mulle hetkeks tundus see isegi hea, sest jälle see neetud saar vist. Aga tuleb minna ja tuleb olla. Alguses ma tahtsin jälle

 kõike näha. Aga tegelikult ei ole vahet. Tegelikult ongi parem kui vähem näeb ja rohkem on aega olla. Et kus see õnn on. Inimestes ja olemises, mitte muuseumis. Et vähem plaani ja rohkem spontaani.

Maasikad maas, kartul üleval, saar riidas,  oksad tuhas ja nokkida polnud mitte midagi. Päris tore nädalavahetus oli.

Täna hommikul on aega. Sest und ei ole. Mees on kalamees. Tüdruk on väsinud. Poiss on haige.  Kauss tuleb hoida ligidal.  Ja "rest is a part of the program". Korrutasin seda endale eile jalapresside ajal. Peale pumpi.

Ma olen pool suve rattaga mööda teed sõites vaadanud, et on üks hea koht. Eriti just õhtuti. Ega ma ise ka  ei saanud aru, mis valu mul sellega oli.  Lapsed jäävad telefoni piltidel ka ilusad, iseennast ei saa niikuinii klappima. Mul on lihtsalt nii hea meel, et see möödas on, et tuli kiiresti ja läks kiiresti ja rohkem ma ei pea sellel mõtlema ja planeerima ja põdema. Seekord tahtsingi päris asja, tundub, et täitsa sai ka. Ülejäänusid peab veel terve igaviku ootama :)

Pildistas Triin Künnapas


Ja muust ja tavapärasest-

Ma ise käitun muidugi kummaliselt.  Et ongi puhkus ja ongi hea, aga enamus päevi see kell ajab mind ikka taga.  Isegi kui mitte midagi konkreetselt teha, lihtsalt tavapärased toimetused, isegi siis ta ajab taga. Ma miskipärast arvan, et mul on aega ja jõudlust alati rohkem kui reaalselt välja tuleb. Aga tegelikult ei ole see ka läbinisti vale. Kui hoolimata kutsuvatest kilgetest jalgpalli platsil ei anna alla, siis on järgmine päev vabadust rohkem. Sest õhtul kaks tundi on enamasti sama hea kui terve päev.    Ja kui järgmise kahe päeva töö saab tehtud poole päevaga, et üks tuli appi ja teine väga ei seganud, siis see on ju lihtsalt suurepärane.  Ma loodan, et ma seekord midagi pekki ei keeranud. Sest jube marja isu on.

Ma pean viimasel ajal ette ja taha vabandama jälle. Sest ma käitungi kummaliselt. Et päriselt tahaks nagu head, aga väljendusviis on vale, suisa halb. Nutmine ei tee kellegile head. Eriti palava augusti päikese all.



Tegelikult on puhkus kodus raske. Sest peaks olema puhkus, aga  ei saa ju peitu pugeda. Sest päev lõpeb enne kui toimetused ja ma nii tahtsin teha lastega midagi toredat. Sest mul ei ole kunagi aega. Sest ma olen koguaeg kodus, nende nina all, aga mul on koguaeg midagi tähtsat vaja teha. Hirmus tähtsat.

 Ära tuleks minna. Eks saab mindud ka.

Nii palju on vaja puhata, et pool seitse tõusta  on ilmselgelt liiga hilja, ikka jääb nõks puudu ja vaja varastada järgmisest päevast.

Ma ja me lihtsalt olime, ma isegi ei lasknud kedagi külla, sest ma tahtsin ise olla. Sest ma täna võisin. Ise batuudil hüpata, ise tukikat ja ise palli kulli mängida.  Ja mul oli juba ammu plaan, et ma tahan olla Karolinga 2 tundi kahekesi. Ilma, et midagi peaks. Ja see oli päriselt lahe. Mitte see, et me käisime seikluspargis või ujumas. Vaid see, et me sõitsime ratastega linna ja Karolin terve tee rääkis. Ja mina terve tee kuulasin,. Karolini. Mitte seda peenikest pininat, mis tavaliselt tagant rattatoolist tuleb. Sest see poiss, nii nunnu, et söö või ära, aga suu tal kinni ei seisa. No kohe üldse mitte.

Ja kuna ma mitte midagi hetkel ei pea, siis mind ei aja midagi ka närvi ja ma talun nii palju. Nii palju piginat ja viginat ja ma lahendan olukorrad nagu üks päris tore inimene ja päris tore ema. No selline, kes võikski lastel olla, kes ei ole stressis ja kes ei loe ja ei pea ja ei .....


Ja seda kõike ühe päevaga. Ainult ühe!

Tähelepanu pole mitte nägudel vaid taustal. Karolin hakkas õnneks kolmandal korrusel nutma. Kohe oleksin ise hakanud. Jalad higistasid tennistes niiet sokid märjad. Mulle meeldib olla kahe jalaga maa peal.

Tähelepanu pole mitte tüdrukul rattaseljas vaid mis on rattakorvis. Mõnus, külm, marjane ja kommine. 

Siin on tähelepanu just sellel, mis pildilt paistab. 

Kuigi kell kümme õhtul juba tahaks natukene ärrituda kui ma veel ühe korra kuulen "emmmmeeeee"

Kell kümme tahaks võtta ja jätta, seepi ja peeti. Aga ainult sellepärast, et on esmaspäev. Ja puhkus!

Kui öö on pikk, siis päev on lühike, hommikuni ringi kondamine võtab ilmselgelt lõivu järgmise päeva jõudlusest. See lihtsalt on nii ja sellega tuleb leppida. Aga vahest peab soojal vihmal, heal ja halval muusikal, emotsioonidel ja muul säärasel enda peale laskma sadada.   Kell kolm öösel joovastunud lätlasega bensakas keele, laulu ja ajaloo tunde võtma. Sest Baltimaad on ju ärganud.  Hommikul vaatasin kellalt samme ja nagu olekski juba jooksmas käidud. Siis võib ju puhata küll. Natukene, nii poole jõudlusega.

Mul on puhkus. Ja plaan on selline, et plaani ei ole. Ei mingit tegemata tööde nimekirja ega käimata kohtade listi ega midagi. Lihtsalt, rahulikult, mõnusalt. Nii nagu kõik teised.  Prioriteedid paika ja nii edasi. Välismaale ju niikuinii. Kuigi päris nii lihtne ei saa olema, maasikad pean maha istutama.

Väljas on 30 kraadi, tunni pärast on linna minek ja mul pole nägugi peas. No et ei tule siia praegu vaimu peale.

Suvi on tore. Alati on tore kui lastel on mängukaaslasi. Sest siis ise ei pea. Ja vahel on jälle nii tore kui neid ei ole ja siis sa pead olema ise.  Õhtuks ma väsin ära "emmmmeee emmmeeee". Ma olen nagu see siga helmi lotte multikast "ohhh, minge juba magama". Õnneks nad lõpuks ikkagi lähevad ja jäävad. Lõpuks. Ja õnneks tuleb hommik, tegelikult on see praegu selline luksus, et me ei PEA kuskile minema. Ma küll PEAN asju tegema ja vahel ma ei tahaks midagi muud kui minna ja teha neid kuskil mujal. Et siis saaks äkki tehtud ka. Aga on nagu on ja ma tean, et ma ei oska seda hinnata, kuigi peaks.

18 m/s tuul, 18 kraadi õhutemperatuur, maksimaalselt ja 18 kraadi merevesi. Hullud lainetes. Tuul keerutas nii kõvasti liiva, et isegi riietuskabiinis puhus silmad täis. Ebamugav, külm ja kohutavalt äge! Ainult pimedas ja festivali tulede saatel oleks veel ägedam olnud. Aga ma lõhkusin niigi jala ära, vbl oligi hea, et päris nii äge ei olnud.

Ma olen kaval rebane. Ma olen leidnud viisi kuidas lastele kõike sisse sööta. Makseerituna banaani või suhkru või juustu või võiga. Kõik läheb - peet, brokkol, suvikõrvits juu name it.

Eile käisime metsas, korjasime mustikaid. Käed määris ära, suurt rohkem ei midagi. Me isegi oleks olnud valmis korjama, nii meeleheitel oleme.

näpud on lõhki, silmad paistes, jalad valusad....ei ole kerge see maaelu. Tee ise tund aega tööd, näed, mis juhtub.

Sport

Ma hommikul korra mõtlesin, et äkki ei läheks. Sest eile poolsunniviisiliselt vaatasin kergejõustikku. sport, see ei ole asi, mida telekast peaks vaatama. sellele pole mitte mingit mõtet, see ei anna mitte midagi. Aga, midagi seekord siiski andis. Sest ma jälle teadsin küll, aga visuaali on ikka ka vaja aeg-ajalt. Vaatasin pikamaa jooksjaid ja jooksu isu läks ära. Õnneks olid sprinterid ka, neid vaadates tuli motivatsioon tagasi. Mitte, et ma ennast üks ühele kõrvutaks siin, aga põhimõtteliselt. Okei, on veel rassi, soo ja liiga erinevused, aga põhimõtteliselt.

 Mõlemad on ju jooksjad.  Mõlemad teevad palju trenni. Pole oluline teha palju, oluline on, mida teha. Mul läheb vahel meelest, et rõhk ei ole kvantiteedil. Isegi google teab.

Viimasel ajal ma tunnen, et kui ma hommikul lähen, siis see ongi ainult aurude pealt. Et tunnen, et täna pole see päev, et jalg on raske ja homme teen vaba. Ja siis homme kõik kordub. Ja siis ongi sellised poole vindiga on ja ei ole ka. Ja sellepärast ma olengi oma taguotsa maha jooksnud, sellepärast ma näengi välja ja tunnen ennast nagu see esimene mees.  Tahaks ehitada ja pingutad ja siis teisest otsast põletad.  Ja neid harjutusi on nii palju ja ma tunnen, et ma pean neid kõiki tegema, muidu ei ole küll. ja muidu on nagu pettumus. see on sama asi nagu nende piltidega. Kõik ei tee kõike korraga. 

Aga täna hommikul ma ikka läksin ja tunne oli suurepärane. Isegi kiirendused tegin, ma pole neid ammu teinud, sest pool aega on jalad nagu tina. Täna ei olnud.  Ja see oli täitsa hea. Ja ma lõpetasin õigel ajal.  Nii jõuab ju homme jälle. 

Mitte, et ma üldse pikka maad üldises mõttes jookseks.  Aga  peaks veel vähem. Aga see ei ole kerge, sest kiirust peab lisama. Ja sellepärast ma seda viimasel ajal polegi teinud. Sest see on raske.

Tuli mõte, sest kapsahais käib üle pea. Sügavkülma on vaja täita, kuhjaga korvid brokkolit rändavad iga õhtu potti ja kotti ja kappi. Ja kõhtu.  Issand ma loodan, et mul sellest kopp ette ei tule. Sest see pole vist väga normaalne.

Korjasime täna natuke marju. Karolin on eriti püüdlik viimastel päevadel. Ta peaks tihedamini pahandust tegema ja vahele jääma. Ma ütlesin seda talle ka. Vist oli viga, aga ega ma ei jäta kavalust enda teada ka.  Igatahes, selgitasin miks neid marju on vaja korjata. Et praegu tundub küll, et mis see tühi sõstar väärt on. Aga ma mäletan seda tunnet, kui otsid seda viimast marja sealt kapis, et midagigi smuutisse panna. Et lähevad juba aastaarvutud moosid ja moosid, mis vana kombe kohaselt keedetud nii et hambad võtab lahti.  Igatahes

Karolin :"külm talv tuleb, sellepärast ongi vaja"
Mina: "ei tea, aga pikk ja pime kindlasti"
Kassu:"Ma ei viitsi siin olllllaaaa......" x1000

Vahel on küll selline töömees, et anna ainult kätte. Aga me vist ei ole sooneutraalset kasvatust viljelenud. Ju see marja värk on siis naiste töö. Anna aga poisile haamer või kartulikonks ja kus hakkab alles töö lendama.  Või midagi muud. Midagi igatahes hakkab lendama.

Õudne ju, august ju, kell 10 pime ju. Ja sellepärast me käimegi 3-4x päevas ujumas. Ja ei vaata AK-d vaid vurame ringi ratast. Sest veel saab. .

Ma ikka imestasin, et kuidas võib nii palju magada. Samas hea kerge, ei vaidle vastu, läheb ilusti voodisse, kohe on vaikus majas. Erinevalt sellest teisest, see teine esitab veel tunnikese erinevaid nõudmisi - külma tekki, juua, tule siia, mine sinna ja nii edasi.  Hommikud olid muidugi rasked, poolest lõunast printsess pahur tõuseb, ära küsi, ära vasta, "kammib" pead klaasistunud pilguga ekraani ees nii tunnikese. Enne kui käima saab ennast. Vaevu-vaevu. Kuhugi hommikul minek....9st üles ajamine....ülekohus ühesõnaga.  No jah, ju siis on päevad väsitavad ja ei puhka ennast välja. Õnneks tuli ühel lapsevanemal südaööl hellusehoog peale ja tahtis korraks vaadata ukse vahelt ilusat magavat last. Sest need magavad lapsed on ju nii ilusad. Nägi hoopis ilusat helendavat valgust teki all. No ei ole jah võimalik nii palju magada ja olla väsinud. Ainult siis kui ei magata tegelikult.

 Ühest küljest - usaldus, seda ei tohi ära kasutada. Teisest küljest usalda, aga kontrolli. Sest see oli väike asi, see oligi õppematerjal, sest rasked ajad täis möllavaid hormoone ja mässavaid meeli on ees.  Et pimesi ei peaks eeldama, väike kahtlus tuleb kasuks. Loomulikult on K ikkagi super tubli laps.  Natuke pettasaanud tunne on, aga veider, et  kergendustunne on kuidagi suurem, ma tunnen ennast pidevalt süüdi kui ma kasvatan, tänitan, riidlen, pragan. Et nii tubli ja kuidas mina nüüd siis nii.  Aga tegelikult ikka on päris inimene ja natuke võib kasvatada ka. Ilma süütundeta

Ja nii hea, et ma ei pea kirjutama endast, sest see on juba nii käidud nähtud.  Et leia alati positiivset eks.

Poiss käib pool aega ringi küüned lakitud ja kiisu nägu peas. Mingilt planeedilt kus neil ninad on sinised. Nüüd see on siis juhtunud, et nad mängivad koos. Kräunuvad ja kiunuvad, aga mängivad ka, punased küüned, sinised ninad, murused pleedid  on väike ohver, vesi ja aeg puhastab kõik.  

Videosid peaks tegema, see jutt, mis sealt tuleb...väärt huumor.

Tihti on ju nii, et vaatad neid smeedia pilte ja kõigil on kõike ja palju ja kõigil on tore ja kõik käivad igal pool ja endast hakkab hale, kuidas mul mitte midagi ei ole ja kuidas ma mitte kuhugi mitte kunagi ei saa ja.....

No ja vaata, ongi elu lill(eline). Sellepärast ma tahangi teha palju pilte, et see annab mulle reaalse pildi. Kuidas asjad päriselt on, läbi objektiivi, mitte läbi subjektiivi.  Et jõuaks kohale, päriselt pärale.  Ja vaatan vähem teiste omi. 

Laps sööb kartulikrõpsu ja suured...õudne. Mis tervis ütleb, mis moraal, eetika ütleb? 

No nüüd läks küll hästi. Päris äge nädalavahetus, päriselt. Ma muidugi sain aru ka jälle, et ma olengi natuke peast haige. Et on täiesti ebaloogiline ja ei klapi graafikuga ja ma ikka lähen. Ja sellepärast ma täna jõuga ei läinud, oleks jõudnud, aga lihtsalt ei läinud, sest see ei ole normaalne ja sellele peab ka piiri panema.

Aga nädalavahetus. See ongi see suvi, just nüüd ja just praegu. Selleks see on! Saun ja seltskond, see on juba liiga tavaline, aga igakord on mõnus ja igakord on eriline.  Aga, ossajutt, kus see oli äge. Mitte niivõrd isegi enda pärast. Vaid "ägedad tüdrukud" ja need ägedad ei tule ju niisama, eeskuju peab ka olema.  Ja ma magasin pool elu maha, hoolimata sellest, et oli kõva ja ebamugav, külm ja kuum ja ma ikka magasin. Liiga palju, sest hommikul oli kuulda, et mitte magamine oleks olnud ägedam. Aga nii oli ka hea. Et oli viitsimine  trippida ja vaadata ja natukene olla. Ja oligi lihtsalt äge. Õhtuks oli muidugi rahutus kohal, et kuidas nii saab, et ei tee ja ei jookse ja pole samme ja pole väsinud ja pole välja teeninud...aga kaks potti kapsast ja pere ja kõik on ikka nii hästi.

Vahelduseks vähem hala ja rohkem  visuaali. Nägudega, udused, ilusad, sest emotsioon peab jääma!

Jah, me teeme selfisid. 

 Mitmekesisus rikastab, sülti ja kommi kõigile

Tuli ja päike. 

Rock'n'roll ja Square! Alati omas elemendis, alati suurepärane. Ja mulle ka meeldis, seda ei juhtu viimasel ajal tihti ja see teeb mind juba murelikuks. Aga kõik ei ole veel kadunud, kuigi nihe on toimunud,  see oli  hirmutav, kuidas "ärge tapke mu ema" saab uue varjundi. Sest sa ei mõtle enam, et ise tatid viltu. Sa kurat oledki see ema nüüd ju!

Muuseumis. Päris muuseumis.

Jälle muuseumis. Päris muuseumis.

Heinapallid olid Kassu jaoks hitid. Teepeal oli neid palju ja igakord "Heinapalllliiiiiddd!!!"

Kalad vees!

Ja kuival.

Lapstööjõud. Nii tore nii tore. Lõpuks ometi. 

Tähelepanelikult vaadates on näha laual üks kaart. Karolin tegi, peale kleepis muuseumi pileti, veidike vesivärvi ja sisse kirjutas "Aitähh emma ja issi".  Ta rääkis mitu päeva veel kuidas see oli selle suve kõige ägedam nädalavahetus. Ja kuidas ta jalad valutavad. Hüppa ise poole ööni eksole. Ma loodan, et ta eksib, et see ei olnud veel see kõige ägedam nädalavahetus, et neid tuleb veel! 

Ma planeerin alati palju. Et läheks sinna ja teeks seda ja siis vaikselt hakkab pihta see maha tõmbamine. Et ah, mis seal siis ikka ja vaja ju seda hoopis teha ja nii ongi. Et ongi muid asju vaja rohkem teha kui chillida ja kulutada.

Aga loomaaias ikka käisime. Kohvikus mitte. Shoppamas käisime. Muuseumis mitte. Melu ja elu natuke nägime, laevu eriti mitte. See ei ole nii, et istud(ükskõik, kasvõi maas), päike palgeil, muusika (ükskõik kasvõi halb) kõrvus, sõbrad ümberringi ja teed topsi veini(ükskõik, kasvõi plasttopsi). Pool topsi teed, sest lapsed, need ei püsi paigal ja asjadel peavad korgid peal olema. Samas on see ju loogiline ja ainuõige.

Aga natukene tahaks nagu veel. Olla ja minna ja lahtiste silmadega ringi vaadata. Ja vahepael tahaks need lahtised silmad kinni panna. Õudne, kui see kõik tuleb tagasi, see, et need silmad ei lähe kinni.

Aa ja reede-laupäev oli ju ka. Päev oli, öid natuke vähem. Kuradi alateadvus ja ületeadvus ja kuradi isehakanud shamaanid ja mu oma kuradi hundike. Ma tahaks viimasel ajal palju vanduda. Aga ma ütlen ainult kurat ja sedagi ütleb juba Kassu ka järgi. Seega rohkem ei või, talitse ja valitse ennast. Ma tahan igale poole minna, aga ma ei taha kuskil olla. Seekord oli külm.  Kurat(jälle, päriselt), mul on nii külm, koguaeg ja igal pool. Kuigi kasu oli täitsa sees. Ma koguaeg arvan, et ma pole veel päris täiskasvanud, et kuidagi ei ole veel kohal ja päris täiskasvanud teevad neid päris asju ja nii edasi. Aga ega see täiskasvanu värk vist ei lähegi mõistlikumaks. On palju vanemaid inimesi, kes ei mõtle palju rohkem. Ja nooremaid, kes mõtlevad ikka palju vähem.  Ja ma saan naljast aru küll, aga naljakas ei ole ja võib-olla on see vanuses või äkki üldises maeitea....kas võib öelda i tähega sõna? Eks ka muidu tore ja tark inimene võib labase nalja peale naerda.   Aga mingilt maalt tahaks natukene rohkem,  peenetundelisemat, natukene sarkasimi ja satiiri, lihtsalt roppusest ainult ei piisa. Oksest ja p.....st on natuke vähe.

Ma vist ei oksa normaalset päevikut pidada. Et kirjutaks kronoloogilises järjekorras suurepärasest nädalavahetusest. Mis tegid ja kus käisid ja tegelikult oli kõik niii tore.  Aga ma olen ikka jätkuvalt isekas. Ma kirjutan sellest, mida ja kuidas ma tunnen. Mitte seda, mis tegelikult oli.

Tahtsin pilte ka panna, aga piltidel on liiga palju nägusid. Meelespea endale, järgmine kord kui elu põnev on, tee pilte kus ei ole nägusid. On olu  ja elu ja ilu ja kuklaid ja jalgu ja mitte nägusid.

Mitte, et midagi muud teha ei oleks. Mitte, et rakendust poleks, ülepea ja veidi peale ka. Aga lugesin 8 viga mida üle kolmekümpised naised riietumisel peaksid vältima - ma vist teen neid kõiki, ju ma ei ole veel valmis. Olema päris täiskasvanu päris maailmas. Hobusesaba pidi olema naeruväärne. Vabandust jah, et ei viitsi kiivrit pähe föönitada. Hea kui pestud saab jooksu, trenni, trimmerdamise, jõe ja sauna vahel. Viimasel ajal ostan endale ja K-le samadest poodidest samasuguseid asju.  Sest noh, saab ju.

Kuigi jõkke ma enam ei hüppa, see paneb mind muretsema. Et ei ole sellist tunnet, et tahaks pea ees sisse lennata. Et pea saab märjaks ja nägu saab märjaks ja...See on vanadus. Noored hüppavad. Vanad lähevad redelist, jalad ees, nabani sisse ja siis vaikselt liuglevad. Pekki, õhtul ma küll hüppan. Kõik ei ole veel kadunud.

Ja tegelt ei peagi soe olema, vihmaga saab ka ujumas käia.  Kui noor olla.

Tellisin maasikaid. Taimi, igavese hunniku. Jah, ma saan hakkama.

Igapäev on nagu laupäev. See on veel parem kui endal oleks puhkus. Mul alati peaaegu on ka. Alati on kõik tasakaalus. Peaaegu.

 Pühapäev näiteks. Juba päris nii soe oli, et lapsed olid nõus jõkke tulema. Peaaegu kõik ja peale suurt veenmist. Ja kohe oligi  nii suvine, et snäkilaua sai õue katta. Traditsiooniline valik grilllihast, juustust, pähklitest, porgandist ja nuikapsast. Koerad on  hästi välja koolitatud. Laua pealt ei võta ise midagi. Mitte kunagi, peaaegu. Kuid mõni ahvatlus on lihtsalt suurem kui truudus. Tulen mina viimasena leilist, valmis jõe poole punuma, aga mis ma näen. Hunt käppadega laual, nina kapsakausis ja muudkui pugib sinder. Kusjuures lihavaagen oli lähemal.

Huvitaval kombel on mul pool sügavkülma maasikaid täis saanud. Täitsa imeväel.


Tegelikult on natukene hirmus, et kuhu see lõputu laupäev viib. Kesse jõuab niipalju joosta? Jooksimine on lihtne, ebaeffektiivne, aga lihtne. Ma liiga tihti tunnen, et ma muud ei jaksa kui ainult seda lihtsat.  Aga karussellilt maha ka ei saa.

Ilma metafoorideta, vahelduseks.

Mida külvad ja nii edasi. Ma eriti palju ei külvanud, seega pole üldse põhjendatud kõrged ootused lõikuseks. Aga ma ikka tahaks. Ma ei taha osta poest suvikõrvitsat, sest põllul ju on, kasvuhoones ju on, kasvuhoone taga ju on. Põõsad vähemalt, vilju mitte eriti. Kurki ka käsi ei tõuse ostma. Kasvuhoones ju on. Ise  panin ju ja  juuli on ju. Miks ma pean neid ostma? Maasikaid on terve vagu. Uued ja elujõulised taimed, seekord pandud päris põllule, mitte kesale. Aga pole, eriti. Kahjuritel on pidu, meil pole midagi.  Isegi lilled kurat ei kasva eriti.  Umbrohi kasvab küll.  Seda peaks hävitama, aga mul ei kulge miski nii nagu vaja.  Tahaks, peaks, aga tehnika ja aeg ja olu ja värk.

Mõnes mõttes ma ikka ei jõua ära imestada. Kui kerge on elu kui õhtul tuleb uni ja lapsed oskavad rääkida ja mängida ja ise uksest välja minna ja nagu päris kohe. Ja vahel saavad täitsa ise hakkama ja vahel ei saa ka, ja vahel leidub keegi, kes aitab hakkama saada. Ja see on suur vabadus.

Istumine on raske töö. Kas see pole mitte õnn kui pausi ajal saab batuudil põrkuda. Mul on koguaeg suur unistus, et ma tahaks jala tööl käia. See on see, kui sa näed kõike negatiivses valguses. Et ei saa jala tööle minna.  Aga mida sa kõike saad? Ebareaalne.

Olme ja Ulme. Kuu elektriarve oli  65 eurot. Ja tuled isegi ei põle. Tuleb vähem pesta. Kõike ja kõiki.

Ja ikka on külm. Ma ei näe oma varbaid isegi mitte kodus. Rääkimata sellest, et läheks kuskile lahtise kingaga. Mis kasu on roosadest varvastest sokkide sees.  Mul on kindad rattakorvis.

Aga õhtul oli vikerkaar. Otsast lõpuni, terve kaar. Ja topelt ka veel. See oli ilus ja tegi mul rinna rõõmsaks, sest ma arvasin päriselt, et see on ilus. Ja see on ju siis ometi suurepärane

Terve kuu läks aega. Et elada sisse, et lasta sellel olla ja tulla ja võtta seda nii nagu see on. Ja see on nii hea. Ühest küljest olen ma ettevaatlik, sest sellest välja tulemine on ka raske, alati on, isegi pühapäevast esmaspäeva tulek on raske. Mis siis veel suvest sügisesse.

Niiet terve kuu, et leida rütm ja anda alla. Lihtsalt leppida, et Karolin magab pool päeva maha ja Kaspar uinub alles poole öö peal. Et ei õhtul ei saa tuppa ja hommikul ei saa liikuma. Ja kuigi on külm, on vähemalt valge. Veel on.

Ja midagi ei juhtu. Sest on suvi ja kõik saab korda. Ja ühest on päevas  küll. Sõltuvused on alati halvad. Alati. Ükskõik kui head nad tunduvad. Ja et kõik tuleb millegi arvelt ja ma võin vahepeal seista ka. Olla paigal. Ja mitte olla sellepärast ärritunud.  Oskama ja tahtma lõpetada, mitte liialdada. Sa saad just seda, millele sa pühendud. Äkki ma peaks sihtima ikka kõrgemale ja kaugemale või pigem just lähemale, aga mitte igatahes ainult ühte kohta. See ei saa ju olla eesmärk.

Ma arvestan enam-vähem kõik täpselt välja.  Aja, kulu, kasu, tasu, väärtuse. Palju päevi tuleb "raisata", aga noh, ma elu eest püüan olla sellel vabalt võtmise ja süü mitte tundmise lainel.  Sest ükskorda sada mul juba on katus ära sõitnud ja tuleb tõdeda, et katusega koos on elu ikka parem, kuidagi vähem sajab vihma sisse ja nii.  Kuigi, raisk, laseb ikka läbi, aeg-ajalt.

Selle aja peale võiks juba olla see miski olemas, midagi natukene rohkemat kui see teadmine. Tunnen enda pealt, näen teiste pealt, et elada kaasa,  avaldada siirast kiitust, tagamõtteta,  tunda rõõmu saab ainut siis kui sul on midagi ka hästi. Mitte paremini, mitte täpselt sama asi, aga midagigi, natukenegi. Mingi oma asi, mille peale saab natukene rinda kummi ajada ja  mille najal seda pead püsti hoida. Enesekindlus paistab välja, ebakindlus samuti.

Tagasi selle arvestamise juurde. Liiga palju mõtlemine pole ka hea. Aga ma jäin peaaegu nulli või kergelt miinusesse. Sest ma ei ostnud kleiti. Ma isegi enam ei vaadanud selliste silmadega ringi, sest ma ei saanud seda enam endale lubada, sest ma pidin selle summa jälle oma lolluse pärast tagasi teenima. Noh, et jääda nulli.  Kuigi ma nii tahtsin, sest mul oli ometi põhjus, isegi mitu, vabandus, isegi mitu ja kuna see on selline kord kolme aasta jooksul võimalus, siis ma ei suutnud valida. Sest valida sai ainult ühe. Kolme aasta peale. Ah, tegelikult see pole üldse oluline, üldse.

Ja ma olen kõiki ära tüüdanud. Kõiki. Tüüdanud ja kurnanud. Ennast ka.

Kurat, kus on emotsioon. Miks seda ometi ei tule, mittemillestki. Ainult üks sundmõte. Või mitu. Aga kui prooviks nii(nagu juba poleks eks), et lihtsalt teeskleks või  kuidas see tundub.  Vaimustuks ja rõõmustaks ja otsiks seda head. Vaataks endale peeglist otsa ja ei kordaks vv vaid hoopis ilus ja hea.  Sada korda proovitud, sada korda läbikukkunud.

Kohustuslik jaanipäeva kokkuvõte.

Kui nüüd järele mõelda, siis ikka jube hästi läks, arvestades seda,  kui palju võimalusi oli asjadel pekki  minna.
Et siis ainult headest asjadest. Vihma ei sadanud, sport võitis, laud oli täitsa iseenesest lookas, keegi ei saanud viga, eriti, lõkked põlesid heleda leegiga, lapsi oli palju, suuri oli palju, pillid olid, tantsu, laulu oli, sõnu oli vähe, maitseid erinevaid, kellel pidu hommikuni, kellel juttu hommikuni ja kellel unenägusid. Järgmise päeva tarkusena võib öelda, et jaanipäeva pohmellist hullem on ainult see, kui sul seda ei ole. Sest jaanipäev on vegeteerimiseks, võimalus lebotada see teine päev otsa, süümepiinadeta.  Mitte midagi ei tee, nii oli see plaan. Aga seda ei saa nautida, kui on liiga palju energiat ja rahutus hinges. Aga kõik sujus. Sport jälle võitis ja lastel oli piisavalt entertainmenti ja suurtel oli jälle kuum saun. Kõik olid õnnelikud. Peaaegu.

Aga kõige rohkem mulle meeldisid hommikud. Jaanilaupäeva hommik - rattamatk koduvallas ja jäätis ja mänguväljak. Ning Jaanipäeva hommik, rahulik ja jalagpall vastavalt võimetele ja jäätis.

Järeldus- õnneks on vaja jäätist ja sporti.