Tegelikult ei muutu ju midagi, ainult kuupäev, ainult number. Aga tunne on ikka. Jõulutunnet ei olnud, aga see tunne on.  Et peaks nagu alustama uuesti, mõtlema ja tegema mõne muutuse, endas.

Ma ei teagi, mul ongi kõik hästi ja võimalus ainult minna edasi, paremaks. Mõelda positiivselt ja minna vooluga kaasa ja kõik on viimse peal. Aga hoopis hirm on nahavahel. Et tegelikult ei ole sellest mõtlemisest kasu ja vahel ikka ju kukutakse läbi ja kõik ei lähe ainult üles ja otse. Et ehk ongi juba liiga hilja ja kui ikka ei ole seda särtsu siis seda ei tule ka. Mängisin üle ja ei kandnud välja. Kahju ja piinlik lugu.

Lugesin  mingit artiklit, stamp, klishee ja muud jutud. Asjad, mida jätta vanasse aastasse. Lugesin kõva häälega. Tundus nagu oleks ise kirjutanud, iseendast. Ja mitte ainult mulle. Oleks siis ainult nii, et mõtled ja kohe ongi kõik nii nagu peab. Oleks oleks.

jõulupost

Natuke naljakas oli. Kuusk oli naljakas ja kuusetoomine oli naljakas ja jõuluvana oli naljakas. See kuidas Kassu neljandal katsel silmad maas peaaegu luuletust luges, see oli ka naljakas. See kuidas Karolin sai aru, et see jõuluvana siiski pole päris võõras mees, sest hääl ja nina on tuttavad, aga seda lüli kokku ei pannud, et kus need kingitused tulid. Need lihtsalt leiti ukse tagant. Täiesti siiralt. Ei mingit loogikat. Mis siis, et mõne kingituse paber oli sama, mis ümber ta enda aabitsa. Tähtsusetu detail. No natukene veel seda jõulumuinasjuttu. Naljakas oli, kuidas me Karoliniga lugesime 5 inimest rohkem. Kuidas me viimasel hetkel tõime juurde veel ühe laua ja laenuks natukene kahvleid ja siis kui kõik olid lauäärde sätitud ning üks laud tühjaks jäi. Matemaatika. Järelikult mahuks veel, alati mahub  viis veel. Naljakas oli, kuidas Kassu iga pakki avades "ossssaaaa, vaaaata " hüüdis ja kuidas Karolin lätikeelt veeris.

Ja hea oli. Söök oli hea ja üsna parajalt. Ja ma sõin. Ikka hoolega. Ja et  keegi ei torisenud.  Eriti. Et midagi on puudu või tool on kõva või mida iganes. Ja mul oli nii hea meel. Et me siin lauaääres istusime ja kohal olime. Mulle tundub see ikka natukene uskumatu. Et ma ei ole ehk parim võõrustaja või inimene üldse aga sellest hoolimata. On laud pikk ja rahvast täis. Ja see on nii hea.

Natuke palju sai ka. Nii üht kui teist.  Aga nii see lihtsalt on, sest sellised me siin oleme ja isegi jõuluhärdus ei muuda seda.

Ja vähe sai ka, und näiteks. Aga see on selle kõige paljuga seotud.  Ja killud toovad õnne äkki. Kui need talla alt kätte saab.

Ilmast vaatasin mööda. See on ja oli kohutav. Aga täiesti paratamatu. Ja mida ei saa muuta, selle pärast pole vaja muretseda. Teooria.

Pilte sai ka. Natuke läheb aega.

Panen natukeseks pea liivaalla. Et äkki lihtsalt sellepärast on nii ja mitte üldse minupärast. Ma küll arvan, aga siiski. Ehk. Loota ju võib, ega see midagi ei muuda. Ainult, et kuidas ise reageerid ja tunned.

Enne kui jõul ja härdus peale tulevad. Vanad asjad eest ära.

Laatsaret oli korralik, tõbi niitis väikseid.  Ja jälle vana tõde, et ei ole midagi paremat kui terved lapsed.  Siis kui nad diivanilt tõusevad ja köhimise vahepeal suu kinni ka panevad. Täielik õnn. Päriselt.

Käisin pealinnas, jälle.  Täitsa niisama. Elu ja inimesi vaatamas ja kohvikus istumas.  Kuigi ma arvasin, et mul ei ole ju aega ja mul on ju kiire ja tead sa ka mis kütus maksab ja on ju detsember. Ja joosta on vaja. Ja ma ikka vist pole seda välja teeninud.  Aga nii tore oli. Et kuigi aeg läheb ja kiirelt läheb,  eluolud muutuvad, siis mõningad asjad jäävad ikka samaks.  Tuli kohe selline soe ja hea tunne.  Et isegi mul on sõpru.  Nii tore ju.

Eelmine nädal käsime ka pealinnas, kontserdil. Karvaste. Tõdesin, et see aeg on nüüd vist küll mööda läinud. Iseenesest on väga hea bänd, laulud mulle meeldivad, kontsert oli täis energiat, frontman suurepärane ja positiivne(midagi üllatavat), lai naeratus näol (niipalju kui karvade vahelt paistis) ja puha....aga ...no ei ole enam see. Või õigemini mina ei ole enam see.

Kassul on oma firmakas. Kõrge palavik. Kuum, loid, külili ja üdini õnnetu.

Väiksed mured, suured mured

Mul tõotab tulla huvitav nädal. Loodan, et ei lähe nii nagu tavaliselt nende asjadega, mis ma arvan, et on põnevad ja kohale jõudes on jamad. Sest nad lihtsalt on jamad või mina ise teen nad jamaks. Enamasti viimane. Mati võiks ka tulla vahelduseks, ma nii ootan ja mul on teda nii vaja.  Unemati täpsustuseks.

Mind ootab ees 5 päeva jooksul 5x. Hell yeah, bring it on! Seda on täpselt nii palju, et ma võiksin vahelduseks teha seda tööd mitte endale. Äkki see ongi lahendus?

Rahateema jätkuks - dejavuu eelmise aasta lõpuga. Kõik järjest. Algas samuti. Et see andis jälle otsad, aga ühelt maalt on parandamine kallim kui uus. Me oleme maksnud juba parandamise eest rohkem kui uue. Seega rohkem ei. Loodame, et muster ei jätku.

Aga, asi ei ole üldse selles. Asi on hoopis selles.

Pikka aega oli mu kõige suurem probleem enda kaalu jälgimine. Et ma tahtsin süüa ja ei võinud. Või sõin aga vihkasin tagajärge. Sest iseloom oli nõrk ja isu oli hea ja see oli kõige suurem karistus. Nii mulle tundus. Peab paika, et alati saab hullem olla. Oleksin võinud seda toonna uskuda. Just nüüd kui hakkan selle teemaga enda jaoks rahu /tasakaalu leidma.
Meil on vannitoas kaal. Umbes korra kuus, sauna vahel, käime koos sealt läbi. Sügisest saadik on plika oma läinud tõusvas joones. Iga kord on üks number juures. Igakord ta vaatab mulle küsivalt otsa ja küsib, et kas on palju. Mõttepaus. Ei ole palju. Väga. Veel. Eile oli jälle. Ma natuke ehmatasin, sest pole väga suuri sööminguid see nädal olnud.  Ma tean, et KMI ei ole mingi absoluutne näitaja ja individuaalsus jne aga kui ma panen tema andmed sisse, siis on vastus must-valge "ülekaal"  Ka siis, kui panen -2kg, alles -4kg annab normaalkaalu. Kas nüüd on see koht, kui ma pean ütlema, et "jah, on küll palju".
 Alati ma olen öelnud, et ei, aga võib minna paljuks, peame natuke tagasi tõmbama - magusaga, selle "hea" sooja söögiga (viiner, kotlett, spagett), veidi rohkem....ma ei teagi mida. 2x ujuistrenni+2xtantsutrenni+kehaline. On ju piisav. Õues on külm ja pime, oleks veel lumigi ja me anname endast parima. Aga tõesti, külm ja pime on.  Ma ei taha sundida teda sööma seda mida ta ei taha. Mis nägu tehakse kõrvitsasupile? Lillkapsale? Kikerherne-shokolaadi koogile (üdini tervislik, üdini maitsev).  Iga hommik ta küsib kas ta võib müslit? Kolmel kahest pean ütlema, et teeme ikka omletti. Ja ma tunnen ennast halvasti. Et ma pean ütlema ei. Ei ma ei otsi kapis kommi. Ei ära palun söö seda teist kohupiima otsa. Ei me ei tee täna piparkooke. Ei me ei tee täna kooki. Ei me ei söö täna küüslauguleibu, EI me ei võta jäätist juurde. Ei, ei, ei. Palun ära vihka mind, sest ma armastan sind piisavalt ja ma pean ütlema ei. Ma tahaks öelda jaa, ma tahaks, et sul ei tekiks seda tunnet, et sa tahad, aga  ei või. Aga riided on kitsad. Ja jõulud tulevad. Ja see neetud päkapikk ka veel. Ja paksu elu on raske. Ma teen ju õigesti? Ma üritan olla nii diplomaatiline kui ma suudan, sest ma ise olen õrna hingega. Aga tema on vist tugevam. Ehk. Sest üks teine meil siin ka diplomaatiaga ei hiilga. Otsekohesus pole küll alati halb, aga enamasti teeb haiget. Ja ma ei taha, et ta haiget saab.

Lumi kurat tule maha.

 Iga päevaga  targemaks, kogenumaks, rahulikumaks.  Ma isegi tunnen seda. Nüüd veel pealt kolmekümmend pean sellistest elementaarsetest asjadest aru saama. Nad ju ei valetagi, need motivatsioonitsitaadid ja asjad. Et kogemus õpetab ja puha.

Isegi pole juhtunud seda, mis alati juhtub kui päike kell 4 looja läheb ning õues ulub kõle tuul ja kõik kohad on piparkoogi lõhna täis.

Isegi kui uni ei tule, siis ma jään ellu. Homme ka.

Naeratada tuleb. Issand kuidas ma selle unustasin. Päriselt unustasingi ära. Jah mul on aega ja ei ma ei jää sellest ilma.


Aga alateadvus on vist veidi hirmul. Et äkki siiski.


Ja tegelikult on raha ikka ka, täiesti niipalju kui vaja. Sest ma unustasin paar väikest asjaolu täiesti ära. Mäluprobleemid jah või jah? :)

Ja lihtsalt niisama pilt. Mis pole millegagi seotud. Lihtsalt on, elu selline.

Tegelikult olen sisuliselt loobunud sea- ja loomalihast, umbes täpselt suvest saadik. Va metslooma aeg-ajalt. Too kont hundi hambus on vist kah põdra oma. Ma isegi ei tea miks täpselt, eetilised põhjused vist.  Nüüd on juba natuke nagu....vastik ka, süüa sealiha. Samal põhjusel võiks lasta ka kanadel olla. Aga kahjuks on nad liiga odavad  ja valku on vaja. Hädasti. Ainult kohupiima peal ju ei sõida kaugele.  Uusaasta lubadus? Midagi ju peab, traditsioone ei murta.  

Ausalt

Kuhu raha kaob?

Ootasin palgapäeva. Näppupidi olin juba säästuhunniku kallal. Sest noh vältimatud kulutused. Ja pühadepakkumised moodstates kaltsupoodides (tegelikult kassu oli suhteliselt paljas, ok, ta oleks jäänud ilmselt ellu ilma selle jopeta, aga nüüd on tal oluliselt soojem. Ja silmale ilusam ka). Ja ma hoidsin ju sada euri niikuinii kokku. Võtsin kapist oma 7 aastat vana jope, mida lubasin enam mitte kunagi selga panna, ja panin selga. 100 euri maast leitud. Sest poes olevad joped olid niikuinii ka koledad ja siis ma võin juba vana koleda jopega edasi käia. Eriti kuna ma niikuinii kuskil väga ei käi. Trennis, selveris ja lasteaias. Kõik. Ja siis Kassul võib olla ilus ja uus jope.  Aga tagasi selle palgapäeva juurde. Ootasin, tuli, rõõmustasin täpselt 20 sekundit. Arvestasin maha laenumakse, selle kuu säästuosa, selle säästuosa, millel ma näppupidi juba kallal olin,  elektri(60euri!), kommunikatsiooni kulud(see kuu uus digiboks ja ruuter lisaks +50eur, sest keegi, nimesid nimetamata, aga mina see ei ole, tahab vaadata seda ühte neetud kanalit, mida vabalevis ei näidata. Sest ainult sellelt kanalilt näidatakse kuidas 20+ miljonäri ühte palli taga ajavad), lasteaiatasu, mõningad asjad, mida ma juba olin krediitkaardiga tellinud(kokku nii u 60euri, kõik ka väga vajalikud), koerad tahavad ka vist süüa (isegi Suusi sööb nagu loom viimasel ajal, ilmastik vist selline,  palju odavam oli kui ta korra kolme päeva tagant sõi). ... ja ma näen, et järgi jääb vähem kui mul tavaliselt toidupoes kuus kulub. Ja on detsember.  Ja ma tahan autoga sõita. Sest väljas on mingi krdi tatt ja pime ja mul ei ole siin teed ja rattaga võib surma saada.  Ma olen proovinud. Ja ratta kumm läks ka katki viimane kord. Ja mitu korda veel tahan pealinna sõita. Ise söön ja joon ka liiga palju. Neid kalleid asju järelikult.  Vett ja tangu!

Õnneks see hala siin on selline pseudokas, nö esimese maailma  mure. Sest reaalselt on ju mõnus ja soe ja süüa on ka ülearu. Ja seljatagune ju tegelikult on. Ja nii see järgmine kuu kui üle-üle järgmine kuu ähvardavad väljasõidud küll finantsiliselt teevad vaesemaks, aga üldises plaanis....kogemus on ju parem kui uus jope.  On ju? Issand mul pole ujukaid. Ja ma pole siin mingi üksikema ja ongi hea, sest abikaasal see konto tühjeneb aeglasemini, sest ta ei viitsi poes käia, ta ei oska poest midagi osta ja arveid maksan ka mina, sest ta ei viitsi. See on meie pere säästunipp number 1.

Aga natuke nukker hakkas ikka.  Et ei saa laristada. Eriti kuna on detsember. Ja ma tahtsin....

Aga see on ju minu valik. Ma ei saa öelda, et ma ei saa, sest maailm ei lase ja hoiab mind kinni. Vastupidi, pakutakse ju. Võimalused on. Aga ma olen selle valinud. Tasakaalu ja elu ja aja ja elamuse ja terve mõistuse ja keha (ahaa, mis naerukoht).  Et ma ei ole edukas, sest ma ei panusta edule. Aega ja pühendumust. Mul on need asjad, millele ma pühendun. Kõike korraga ei saa. Või?

Noh? Ammu pole halanud jah?

Aega pole kah. Valida tuleb, millele kulutada.

Tegime küünlaid ja piparkooke ja kaarte ja kooki ja kolisime jõulutavaari välja. Idülliline.Nii ta tundus jah, et võiks ju olla. Ilma, et see miski näriks.

Lugesin unejuttu. Ühele. See teine tahab ainult autopilte vaadata. Avariisid, treilereid, koppasid ja buldoosereid. Juttu ei taha kuulata. Aga tagasi teemasse. See, et õigesti lugesin. Nii nagu teadlesed heaks kiidavad ja ime, ma tegin seda juba enne. See käib nii, et vahepeal paned raamatu kinni ja küsid : "Mis sina arvad mis....." Jutt oli selline, et tüdruk läks vanaema juurde ja vanaemal oli võlusõrmus ja igapäev sai soovida ühe soovi, mis kestis kuni päikeseloojanguni. Tüdruk soovis, et mänguasjad ärkaksid ellu. Minu tüdruk soovis, et masuurikas ei kiusaks teda ühe õhtu. Tundub, et ma pole ainus, kes vaikust ja rahu tahab :D.  Ma soovisin midagi sarnast. Et ma oleks terve päeva rõõmus. No nii, et naeraks ja naerataks ja üldse ei ohiks. Aga kas selleks ikka on toda paganama võlusõrmust vaja?

On mis on. Igatahes on hästi, vahelduseks. Et saab minna ainult üles.

Eneseanalüüs, enesekontroll, päriselt mõtlemine "läks kõigest hoolimata hästi ju", kujutlus koletisest, 5htp, magneesium, lusikatäis mett, magus uni, mõru vein, intensiivne sport ja tulemusrikas töö. Mitte ilmtingimata selles järjekorras. Sunnin tegema endale pai, selle asemel....mis vahepeal oli. Sest see ei viinud mitte kuhugi. Ainult sohu.

 Kas see on see, et lumi on maas ja üks töökoht on vähem. Äkki oligi liiga palju. Või hoopis see, et üks päris töökoht  on juures? Või pean tunnistama, kuigi ei taha, et see on see, et 3x3h nädalas vaikus on majas. Et nüüd paar viimast korda ta küll hoiab kõvasti mu kaela ümbert ja surub oma nina mulle vastu põske, aga ei hakka nutma. Hoopis lehvitab aknalt. Ehk järgmine nädal teeme 3x4h.

 Arusaamine, et kõike ei saa korraga teha. Ükshaaval. Või kakshaaval. Kõiki asju ei jõua ühel päeval teha. Kui oled võtnud otsuse vastu kulutada oma aeg ühele, siis ei ole mõtet terve see aeg kahetseda, et sa ei kulutanud seda aega millegile muule. Mul võib maja olla segamini, aga selle eest elu on korras.

Vabanemine sellest süütundest.

Krt ilma siis ei saanud aru, ikka oli vaja nurgas haavalena väriseda. Aga nüüd on selle teemaga tõesti kõik. Kriips peal ja joon all. Tagasi normaalseks!

Elu on 10% see mis juhtub ja 90% see kuidas sa sellele reageerid.

Vaata ja näed, otsi ja leiad, usu ja suudad.

Mingid tulukesed on põlema löönud ehk  valgustavad nüüd mõnda aega seda teed.

Ilm on imeline.  Täiesti suurepärane laupäev.  Kelgutatud, joostud. Pisiasjadest vaatame mööda. Hingame kolm korda sügavalt sisse ja välja.

Väike häbi varjutab ainult seda roosamannat. Aga kõik saab korda.

Mälestusi reaalsest maailmast. Abikaasa 35. Mitu päeva, nagu ikka. Patt oleks vinguda, külalisi olgu alati pigem rohkem kui vähem. Kui oleks vähe, siis oleks nukker. Ühesõnaga oli täitsa tore. Lõpuks sai toa juttu ja lärmi ka täis. Ja ajusid ragistada. Tavaliselt ju ei saa. Hea kui ikka on aktiivseid ka. Palju häid mõtteid igatahes.  Laud oli ehk natukene liiga pikk. Me ei tee enam kunagi pikka lauda. Väljaarvatud jõulu ajal. Ega seda hapukapsast ikka papptaldrikult ei nosi, pärast on pohlamoos kõik süles ja....



Minu jaoks oli väga raske. Lasta see laupäev, see ilus laupäev kasulikkuse mõttes luhta. Nii palju oleks jõudnud teha. Seda on täiesti mõttetu siia kirja panna, sest sellel ei ole mingit tähtsust. Aga ma lihtsalt tahan. Õnneks olid jalad liiga haiged, et isegi kui ma oleks tahtnud, ma poleks suutnud.

Mul oleks nii palju kirja panna....aga saun on soe ja väga ei viitsi. Analüüsida. Ma vist olengi üleanalüüsinud, ülemõelnud ja ületõmmanud. Natukene hullumeelne.  Kohe päriselt. Ja ausalt. Ise ka ei tea miks. Et äkki tahaks olla parem. Aga on nagu on.  Samas pole ju üldse paha. Vähemalt mitte nii paha, et peaks silmad pärani kinni öö läbi ootama....See lihtsalt ei lülitu välja.

Ma annan alla. Ja on nii nagu on. Ma ei tee selle jaoks enam mitte midagi. Ignoreerin, sest seda ei olegi päriselt olemas. Probleemi. Ma nii kaua lihtsalt teesklen kuni ma hakkan seda tõesti uskuma. See lihtsalt läheb ise üle. Kui ma teda enam ei toida, siis ta läheb ära. Sest kellegile ei meeldi näljas olla.

Kui müts on peas ja kirme kalda ääres, kas siis  juba võib öelda, et  talisuplus?

Lasteaia teema jätkuks. Jälle emotsiooni pealt. Kuskile peab ju selle emotsiooni välja elama. Ma saan aru, et on koolkondi, kes peavad õigeks, et esimesel eluaastal pole lapsele muud vaja kui ühte kolmnurkset valget rätikut, et sellega saab igavesti põnevaid mänge mängida. Ja lapsi ei pea asjade küllusega ära rikkuma ja plastmass...aaarrghh, see hävitab meie tervise ja planeedi ja lapsel pole vaja niivõrd majatäit mänguasju kui seda, et keegi istuks temaga koos ja näitaks mida millestki teha saab ja ajaks juttu ja värki....no Kassu suudab võileivast ka auto välja võluda ning kõige paremad mänguasjad on liiv ja vesi ja....aga kui ma lähen hommikul lasteaeda ja räägin talle, et nii tore on (ignodes täielikult nurgas haledalt nutvat ja emmet hüüdvat tüdrukut, märgade silmadega poisse ja üldse seda köhimist ja tatistamist), ikka räägin, et jääd nüüd siia mängima ja emme peab veits tööd tegema ja sina muudkui MÄNGI siin ja kõik on nii tore. Ise paaniliselt silmadega ringi vaadates, et leida mõnda mänguasja. Noh mingit, millel on rattad all või midagi. Aga ei midagi. Sisuliselt panin ta maha istuma ja ütlesin, et hakka mängima. Ja seal ei ole mitte midagi millega mängida. Ja sellised veel ei mängi omavahel. Täitsa loll tunne oli. Kahe aastane sai ka aru, et suht loll seis on. Kasvataja laiutas ka käsi. Lihtsalt istu sinna kisa sisse maha ja ma ei tea....ole niisama. Oleks pidanud äkki mingi kolmnurkse räti kodust kaasa  pakkima. Palusin tuua tagumisest toast auto (seal on neid nii umbes 3, poisse on rühmas...ma ei tea kolmsada vähemalt). Siis Kassu võttis selle auto ja ei osanud seda piisavalt kõvasti hoida. Arusaadav ka, eks teised lapsed tahavad ka selle autoga mängida. Sest midagi MUUD ju ei ole.. Ega see Kassu ei ole ka mingi saksa poeg, et tema üksi peab saama selle ühe ainsa autoga mängida. Mis need teised lapsed halvemad on? Tüdrukud ka. Tüdrukutel polnud ka midagi muud teha, mitte midagi muud ei olnud neil vaestel lastel seal teha kui  ümber selle ühe auto olla.  Mis sa siis ikka teed kui nutad. Laste tähelepanu peaks olema võimalik mingil määral mujale juhtida mingi  ma ei tea MÄNGUASJAGA näiteks. Aga noh, ma ei ole spetsialist.

Mis elu see on? Sellises asjade külluses, ma ise viskan mänguasju minema, kõigil on kodud mänguasju täis ja lasteaias ei ole mitte midagi. Nii vaene värk on. Kuhu selle plakatiga peab vehkima minema???

Ma tean, et enamus on seda teinud. Kõndinud minema sirge seljaga, endal kibe maitse suus ja jätnud nutva lapse maha. Sest nii peab. Harjutama ja nii see käib.

Puhtalt emotsiooni pealt ja (loodetavasti) üledramatiseeritud.....aga ikka on tunne, et nüüd ma rikkusin kõik päriselt ära. Usalduse, armastuse. Et minu peale ei saa kindel olla. Et ma ikkagi lähen ära ja jätan ta maha. Ta võib ju jonnida ja nutta kui ta ei saa, mida ta parajasti tahab, aga vähemalt ei jäetud teda kunagi üksi. Sinna, kus on ebameeldiv, lärmakas ja paha ning kõik on tegelikult võõrad.  Ja see tunne jääb talle alatiseks sisse. Et ta ei saa olla kunagi kindel minu peale.


..aga ma ostsin talle pärast poest treilerauto ja ma arvan, et kõik on jälle korras.

Õnn ja õnnetus käsikäes.

See oli nädala parim asi, et Kassu haigeks jäi. Sest siis mul oli vabandus ja vabadus.  Muud asjad ootavad. Sest ta on haige.  Ja ma pean temaga raamatuid vaatama ja klotsigaraazhis autosid remontima. Ja ma ei tohi temaga pragada. Sest ta on haige. Ja see oli nii tore.

Ja kui terveks saab on ka tore.

Ja olgu mis on, ükskõik kas mis ja kas see kuhugi jõuab. Aga mul on nüüd ametlikult linnuke kirjas.  Ja aasta tagasi polnud veel....midagi peale kibeduse. Mu kunagine kehalise õpetaja imestaks ilmselt on kulmud kukla taha selle peale. Aeroobikatreener. Ise tegelikult ka.

klishee jah, tõsi, absoluutselt!

Ja kui see millekski muuks hea pole, siis eneseusk on ka midagi väärt. Ja see rakendub ju mujale ka. Ja kui ma täna (või homme) hakkan veel millegagi pihta, millegi sootuks muuga ... Kas siis on kokkuvõttes rohkem või on veel vähem?

No mida sa hõiskad. See on see, mis minumeelest töötab. Alati.Kõik muu valmistab ainult pettumust lõpuks.

Siin ta nüüd siis on 38 ja siruli diivanil.

Ma suures eneseanalüüsis jõudsin järeldusele, et on ikka käbid ja kännud. Ma ei tea miks mind see üllatab, aga Kassu on ju täitsa oma laps. Et kui mingi asi on peas välja mõeldud ja see peab nii olema, siis kohe üldse ei lepi, kui tekib mingi nihe. Sest plaanis oli ju teisiti. Silmaklapid peas, tropid kõrvas.

See "mõtle ja oled", "mõtle ja saad" kehtib ainult enda kohta. Sest seda sa saadki mõjutada. Kuidagi. Vist. Sest tundub, et mul on lootust. Ma küll reaalselt kardan, et mitte, aga otsustasin vähemalt nautida seda lootuse tunnet. Sest see on hea tunne.  Sest vahet ju pole, peamine on emotsioon.

Endast sõltumatute asjade puhul eelda alati halvimat. Nii võib tegelikkus hoopis üllatada.

3 päeva. Ja veel ei ole haige. Ja veel ei ole nutnud ei mitte hirmust ega valust. Kui siis natukene pettumusest. Et kellapealt pannakse asjad kokku ja tuleb uus põnev tegevus. Ela ja õpi. Kuigi olemine seal on pehmelt öeldes masendav, kohutav, see kisa ja need vesised silmad ja tatised ninad ...ja isegi mänguautosid ei jätku kõigile. Kui ühe kätte saad, siis pead võitlema. Ja 2-aastane ju ei peaks. Võitlema veel.

Aga  ma näen natukene positiivseid külgi ka. Kuidas 3h hiljem on ta veel 3x armsam. Ja natuke on plaani rohkem täidetud. Ja siis on natuke rohkem aega. Vaadata koos raamatut ja hüpata batuudil ja kallistada ja mustida. Leiaks plikale ka valemi. Aga plaan, see täieneb....ja vajab täitmist.

Aga

Ja õunad on purgis. Kastis, kotis, müüdud ja purgis. Peaaegu. Ja see on hea.

Ma jäin eile rattaga auto alla. Ime, et alles nüüd. Ise süüdi loomulikult. Sest kiire oli. Kell ju jookseb.

Väheke põrunud on olla, igati mõistlikult käitudes ei teinud ja ei läinud täna trenni. Aga kuidas ikka närib.  Joosta ju ikka oleks äkki saanud....nii pehmelt natukene. Krt see on, et inimene ei saa rahulikult auto alla ka jääda. Häire või mis.

Mul on isegi natuke hea meel. Et tegelikult oli ehk väärt õppetund. Nii minimaalsete kahjudega. Kui ma ainult õpiks.

Prioriteedid ka jälle laksti pooleks päevaks paigas. Vahet pole kas siis sellest või kurdi naisvõitlejate dokist.

Pole midagi erilist, aga kunagi eriti ei ole. Ja kui on, siis on ainult üks ving ja enesehaletsus. Aga see pole ka päris.

Päriselt oli täna nii, et....

Hommikul jõudsin jooksma, napilt. On juba kergelt karge. See tähendab peatset vabadust.

Tegime Kassuga õunakooki. Ja see oli nii tore. Ja see lõhnas ahjus nii hästi. Ja ma ei tahagi seda süüa ja see on ka tore. Ja Kassu aitas kõik ära koristada. Päriselt. Plaanisime minna lasteaia liivakasti harjuma. Aga ei raatsinud. Sest liiga mõnus on. Kui laps ei köhi ja aitab vaarikapange tassida. Natukene ehk veel. Venitame. Sest midagi ei juhtu kui me natukene veel venitame.

Ja õuest saab juba enne AK-d tuppa. Ja korraga on aega nagu rohkem. Ja see on tore.

Ja kohvi juues ei jää enam puru hambavahele. Ja see on tore.

Et täitsa tore on.

Ma tahtsin kirjutada, et oli nii tore. Ma olin tegelikult isegi väheke vaimustunud. Inimestest. Võõrastest ja tuttavatest. Kade võiiks isegi öelda. Vaatasin suurte silmadega ja imestasin. Korraks oleks tahtnud ka, et minus oleks seda slaavi verd. Et jutule lisaks ilmekust kätega vehkimine, miimika ja hääletoon oleks kõike muud kui monotoonne.  Et naerda süüdimatult ja lõkerdades, tantsida nii nagu homset ei oleks. Aga ma jõudsin hoopis ikka ja jälle oma hädaorgu. Kuidas 2x vanemad inimesed suudavad olla vähemalt  2x rõõmsamad, lõbusamad, elujõulisemad. Võib ju mõelda, et on temperament ja on rahvus ja on erand ja erakordne. Kuid ise oled hoopis. Erand. Täiesti arusaamatu erand. 

Kõrvalt vaadates on olnud suurepärane nädal. Linnukesed kirjas. Kõik, mis peab, valmis. Peaaegu. Töö tunnid on kirjas, ma olen liivakastis mänginud, elanud natukene seda unistust(täpsemalt 4x nädalas!),   korjanud, mida on külvatud ja kasvatatud, saun on olnud kuum ja jõgi on olnud külm ja seltskond on olnud erinev - sõbralik, inspireeriv, lõbus. Lihtsalt hea.   Aga. Minu peas käriseb endiselt. Minutid, tunnid, päevad. Kõik on arvel, kõik on loetud, midagi ei ole raisata.  Puudub loogika ja puudub tasakaal.  Ja ikka tahaks kõige selle kõrval pisut nagu tihkuda. Sest kapid on koristamata ja kärbsed on aknad täis sittunud ja normaalsetel inimestel on puhtad aknad ja korras kapid. Ja öö tuleb peale. Ja nad ei loe samme selleks, et õhtul magama jääda. Ja nad ei hakka hommikul kartma, et äkki ei väsi õhtuks piisavalt ära.  Ja äkki ei jää magama. Ja äkki siis järgmine päev ei jõua. Muud kui nutta ja karjuda. Ja jälle on raisus. See päev.

Lepib kokku, et alla 6h maganuna järgmine kord ei kirjuta midagi.

Kuskilt peab järgi andma. Pool aega on tunne, et tahaks metsa poole karjuda. Niiet häält enam poleks ja niiet keegi ei peaks kuulma. Aga ma ei saa metsa minna. Ja mul on hääl ja nad kuulevad.....

Käriseb ainult valest otsast. Alati valest. Sest ma ise ei küündi.

Kui kiiresti peab jooksma, et seisma jääda?

See neetud ilm võiks juba ära keearata. Ma enam ei viitsi ja mul on vaja kappe koristada.

Eile oli nagu peab. Ilus.

See õige tunne tuli täna hommikul kui ta läks, kott seljas, bussipeatusesse.

Loodan, et sisetunne eksib. Praegu tundub veidi liiga palju pehmet vatti ja liiga vähe seda, milleks need harilikud, ranitsad ja vihikud muretsetud said. Aga ma olengi selline kärsitu.

Nüüd tuleb nii nagu tuleb, ei mõtle järele, ei loe üle. Nii nagu tuleb.

Ma ei tea. Ma tõesti ei tea. Sest vahest on nii ja vahest on naa. Ja mul ei ole do or die olukord. Mul on võimalused. 24h. Õhtud, hommikud, nädalavahetused. Ema. Karolin. Ma ei saa selle arvelt rohkem tööd teha kui ta on haige, kui me öösel ei maga, sest ta köhib ja ma pean kuulama, et ega ta oma tati ssisse lämbuma ei hakka ja millal oleks õige aeg kiirabisse helistada, sest kas ta lihtsalt köhib või on kõriturse. Ma ei tea.

Raske on keskenduda kui peab ühe käega autot lükkama või silmaga tantsu vaatama. Samas. Kaks päeva on mänginud uue treilaga. Treila maksis 6 eurot. Ja läks kohe katki. Ja see ajas Kassut närvi. Aga. Mitu tundi kahe päeva peale oli tal tegevust. Ja ta ei saanud köha. Lasteaed maksab. Ka siis kui sa köhid kodus maksab. Kas lõppkokkuvõttes saab sellest kasu või kahju. Ka rahliselt. Muust rääkimata. Aga äkki talle meeldib. Äkki tal on tore. Äkki see on juba sellepärast väärt

Mis on see valem. Osakaalud - õnn, raha, aeg, tervis - minu, tema, kõigi. Ma tean, mida ma südames tahaks ja mida ma teeks kui ma oleks enesekindel ja otsusekindel ja ei hooliks seda kuidas kõik teised ja ei peaks õigustama oma eksistentsi. Aga ma ei tea kas see on õige ja kelle suhtes ja kes ja mis on kõige olulisem. Ja juhe on koos.

Kassu peaks minema lasteaeda. Mul on sandaalid ostetud. Nimi on kirjas, koosolek on tuleams ja siis ma pean ütlema, millal ta tuleb. Läheb. Aga ma ei taha. Ma ei taha, et ta haigeks jääb ja uuesti haigeks jääb enne kui üldse terveks saab, ma ei taha, et ta oleks kurb, sest ta on jäetud sinna võõrasse kohta, kus ümberringi on lärm ja ega keegi tegelikult ei vaata talle otsa ja ei kuula, mida ta öelda tahab. Sest neil pole aega selleks. Ja Kassu läheb närvi, sest ta ei suuda ennast arusaadavaks teha, sest nemad ju ei tea. Nemad ei tea, mida tähendab "paa hee", "mii kaa", "ette uuua", "papu nuft".


Ja jah, ma tean, kuidas kõik teised küül ja kuidas vanasti veel ja kõike muud.

Loogikaviga

Hommik. Smuutid, omletid ja kõik jutud. Kassu märkab läbi akna peatuvat bussi ja annab sellest meile teada.

Mina:"Aa, näed 57 peatus"
Karolin:"Aga kust sa tead, et see 57 on, äkki on hoopis koolibuss, et viib lapsi kooli või midagi"
Mina(võidukalt):"Haa, kui see oleks koolibuss, siis sa ei istuks siin laua taga ja ei targutaks. Sa seisaksid peatuses!"

Kahju, et mul polnud kellegilt highfive'i paluda.


Tõime täna kanu juurde. Pidin ostma 5, aga võtsin 6. Sest nii nummid olid :) Vesihallid ja mustatäpilised. Kahju, et rohkem ei võtnud. Valgeid oli ka. Alati on pruunid olnud, nüüd siis selline valik, et shoppa hulluks.

Ma lootsin, et need viinamarjad on hapud. Et on päris hapuks läinud ja ma tõesti ei taha neid enam, sest eelmisest korrast jäi selline mekk suhu. Siis oleks lihtne. Ei peaks enam püüdma seda unistust ja värki, sest see on selline pingeline, see püüdmine ja mitte saamine. Et oli kergendus ja kohati nagu isegi hea, et see veel nii läks. Proovimata jätmine oleks halvem olnud kindlasti. Aga kõige halvem on see. Ai kurja. Ikka  magusad on. Ja kuigi mina olen ikka mina,  siiski ehk natuke vabam, natuke selle kujuteldava moodi. Häda on nende magusatega ainult. Liiga kõrgel on, kättesaamatud. Paar tükki ainult maitsmiseks, aga kõht jääb tühjaks, hing jääb tühjaks ja isu ainult tekib.

Ei ma ei mõtle päris viinamarju ega reaalselt tühja kõhtu.

Seda viimast enam pole üldse. Katsu nii elada, et lihtsalt on puude ja sadade kilode viisi mahlaseid, suus sulavaid, magusaid, hapukaid vitamiinirohkeid õunu, pirne, ploome, vaarikaid. Liiga palju, ma ei jõua neid kõiki ära süüa, kukuvad maha ja roiskuvad ja valus on vaadata. Mul on mingi vaimne häire selle toidu ära viskamisega. Kuidagi ei raatsi. Aga ma ei tohi seda kõike endale sisse süüa, sest valus ja paha on juba. Ma olen vist reaalselt esimene inimene, kes suudab kaalus juurde võtta, sest liiga palju lillkapsast on käes. Õudne. Ebaõiglus missugune.

Hea, et mul päriselt ei ole magusaid ja hapusid viinamarju. Et teha veini. Ja siis mitte raatsida seda ära visata. No ei ole halba ilma heata.

Kõige parem selle juures on, et seda juhtub harva. Et see tundub maailma parim asi, et on tsillimist ja põlvini merd ja kõik on nii muretu ja vaba ja kell ei huvita ja graafik ei huvita ja ei pea lugema kordusi ega samme ega gramme. Ja intresse maksad alles homme. Iseenesest muidugi raiskamine. Aja.  Samas leevendab rahutust ja jälle sätib asjad perspektiivi. Ja siis tahaks kohe olla topelt tubli, et võita tagasi seda kaotust. Ja tasuda neid intresse.

Hommikul on juba tunda, et ta tuleb. Õhk lõhnab teisiti.  Aga natuke on hirm ka. Nagu alati.

Vaatasime eile õhtul selle aasta pilte ja videosid.  Issand kui hea, et ma olen ikka viitsinud. Kuigi Kassu keeldub siis olemast naljakas ja nunnu ja ütlemast omamoodi asju kohe, kui ma filmima hakkan. Aga ikka on hea. Parem kui mitte midagi. Mul on nii kahju, et Karolini videod on kuhgi kadunud, ma olen otsinud, aga tulutult. See, kuidas ta kõndis esimest korda üle toa, kuidas ta laulis oma esimest salmikest või sõi nii, et kõik kohad olid täis. Sest see läheb meelest.

Eile jäi jälle tegemata. Oli täielik pildistamise hetk.

Kell 23.30, istusime maja ees terrassil, veidi külm oli, võtsime pleedid ümber ja panime Kassule mütsi pähe. Ja vaatasime ja ootasime. Millal nad kukuvad alla. Ja nad tulid, tulejutid taga. Ja Kassu jäi süles magama. See on nii harva, kui ta on nii rahulik, kui ta ei sahmi ja ei rabele. Istus vaikselt süles ja jäi tuttu. Ja rääkisime Karoliniga. Sellest kuidas universum on piiritu ja kuidas see olla saab. Ja katsusime tähe langemisel soovida midagi, mitte asju, sest need on kõik olemas, nii ta ütles, see arukam meist kahest. Aga tähed kuramus olid kiired. Mina küll pihta ei saanud.

 Ja pilti ka ei teinud

Ma olen 100x kahetsenud ja teist samapalju leidnud, et see oli maailma parim mõte.

See, et ma ei pea täna kartuleid koorima, midagi klaarima ega praadima, kellegiga pragama, midagi andma, aitama, vaatama,  põrandad püsivad puhtad, saan rahulikult kohvi juua, käia ära tulla tagasi, pole vaja kedagi magama veenda peale iseenda, ei pea midagi planeerima, ega kellegiga arvestama. Peale enda. Vaikus on majas ja õues. Ja see on päris õudne. See on kestnud tervel päeva ja teine on veel ees. Korraks see tundus maailma parim asi. Ja siis jälle mitte. Õnneks ma pean ainult natukene seda õudust kannatama, just täpselt niipalju, et seda on võimalik täiel rinnal nautida.
Ja suurest rõõmust ja/või kurvastusest ma söön õhtusöögiks jäätist. Palju jäätist.

Ma arvasin, et ma lõpetan selle nädal varem. Et saan edumaa. Aga õnneks jõudis arusaamine, et see on niikuinii ilma finishita jooks, niiet kes varem stardib, see jookseb lihtsalt kauem. Ja ei olnud ju aega ka. Sest oli tegemist. Ma õppisin midagi uut ja see oli päris lahe. Kui sellest asja ka saaks, muidu on lihtsalt ikaldus. Nagu mul ikka on.

Väga mõnus puhkus on olnud. Ma isegi ei taha rohkem. Ei viitsi enam.  Rutiin mu kallis.  Aga ega sügis ei halasta, ikka vehib siin oma andidega. Ja elu ei halasta, ikka tahab huvitav olla. Õnneks tulevad sumedad õhtud.

Sügis tuleb seekord teistmoodi. Nii mitmes mõttes. Koolitee, lasteaiatee. Ja jälle on elu.

Hea on olla kui enam ei ole halb. Asjad jälle perspektiivis ja puha. Et on ju lill. Kahjuks ei läinud see kellestki mööda. Perekonna värk, ikka peab jagama. Õnneks on kõigil parem ja me saame kõik koos siin lilles  olla. Perekonna värk. Nüüd  täiskäik edasi. Oldud on, käidud on, nähtud on, oma osa on saanu nii biceps-triceps-quadriceps, on karpi, purki varutud mis annab ja mis mõistlik, põld harimata veel. Aga ikka pole veel küll, ikka graafikust maas. Tikk-takk. Kuniks suvi veel kestab.



Käisime rannas, kaameraga. Sest need heledad pead ja sinised silmad.

Päikest polnud aga ere oli ja tuul oli ja kramp oli millegipärast. Seekord oli teistmoodi, ei sätitud lõuga üles ja õlg alla. Tuli nagu oli. Mõned tulid ka.

Ja siis see. Ma tahtsin seda pilti natuke rohkem kui ma kartsin. Sest ma  seon tossupaelad siis kui teised magavad. Sest ma pakin koti ja ma lähen. sest mul on kärurattad, sangpommid ja roostes toru kaskede all. Iseasi kui ratsionaalne see on või mis selle mõte suures plaanis võiks olla. Ega ei olegi. Ja jõud hakkab raugema niikuinii. 

100+km lõunasse ja kõik on nii ilus, kõik on nii huvitav ja kõik on nii odav. Marsruut oli sama, peatuspaigad teised. Jäi veel järgmiseks korraks varu ka Ikka paneb veelimestama. Aga et oli tore. Viriseda ei viitsi. Sest mul on mingi batsill, mis sunnib mind magama ja ei lase süüa. Homme ma enam ei viitsi, päriselt. Sest nii palju on teha ja mul ei  ole selleks aega. Niigi juba üks päev raisus. Kurja küll.

Aga. Enne kui uued emotsioonid peale pressivad. Vaatab vanu.

Ma suudan isegi puhkamise keeruliseks elada. Lõppkokkuvõttes on see päeva püüdmine päris väsitav. Logistika ka veab alt, pidevalt. Plan and fail.

Veel üks nädal. Lõputuid laupäevi. Ma kavatsen neid nautida, surun selle hääle peas alla, mis üritab tekitada süütunnet sellest, et päevad läevad ja kasu ei miskit. EMotsioon?

Oleks valinud 4h+3h und, aga sain 4h+3 surnud kärbest. Pead leppima sellega mis on.  Ma kartsin iseennast. Et keeran selle tuksi, et ma olen väsinud  ja pole kedagi kellega jagada, vastutust, suu pühkimist, manitsemist ja vastamist. Aga vist oli päris tore. Sest oli põnev ja kõik laabus, Kassu unemati vähemalt  halastas ja kõik oli graafikus.

Oleks valinud, et poleks nii läinud. Selle nädala õppetundide alla kuulub, et loomad on ohtlikud. Kõik loomad. Võid lõpetada emos käsi kaelas,  ehmatuse ja hambajälgedega peas või sellega, et ei salli enam. Lihtsalt lambist ja lihtsalt sellepärast, et juhtus. Loomad on ohtlikud. Ma ei teagi, mis nüüd nende sündmuste tagajärjel saab. See mõjutab suuremat pilti ju üldiselt. Mis jääb tegemata ja olemata ning mul on päris kurb, sest ma tunnen, kuidas ma ei salli. Ei usalda ja ei salli. Minu suska-muska. Ja ma ei taha talle pai teha.


Aga. Inimesed on see eest toredad. Mõned vist ei ole ka, on kuulda. Aga õnneks mitte näha. Need, keda ma siit vaatan, on ilusad ja head.

Kõik on ju hästi ja kõik on ju suurepärane. Hoolimata sellest, et lasen siin solo puhkust, aga kohtab ju küll ja käib siin erinevates maades ja linnades ja natuke kodusel rindel kah toimetamist ja võiks ju rahul olla.   Käisin õhtul selveris. 4 snickersit pakis 1.29. Igatahes, suur pakk, soodne pakk. Igatahes, ma tahtsin selle paki osta ja salaja ukse taga ära süüa.  Üksi. Korraga. Tükk aega vaagisin. Seekord mitte. Seekord. Aga mõni teinekord? Ükskord ma ju ei jaksanud. Lamasin matil ja ei jaksanud. Ah kurja see 4h + 3kärbest. See ikka ei tööta. Ja seda on ajuvaba siia kirja panna, krdi kärbsed, kust need nüüd tulid?

Mulle ei meeldi lugeda selliseid triviaalseid postitusi, et tõusin üles, tegin seda, toda, kolmandat ja siis oli nii ja siis see ütles naa ja oligi õhtu käes. Ja palju keskpärase sättinguga pilte, lastest. Aga siit see tuleb. Sest minu päev ja minu lapsed :)

Tõusin üles, natuke kahetsesin, et liiga hilja selleks, et jõuaks jooksuringi tehtud enne kui teine vastutav täiskasvanu majast lahkub, aga ma vist olen sellega ennast veidi üle tõmmanud ka juba. Vist peab tagasi tõmbama, et mitte vankrilt maha kukkuda ja ratta alla ka veel jääda.

No igatahes, õnnis aeg, lõhnav kohvi ja aurav omlett. Üksinda. Tegin plaane, marsruute ja broneeringuid -  tänaseks, järgmiseks nädalaks, ülejärgmiseks. Et mitte lõunani magada, läksin pusserdisi äratama. Aga üks ei tahtnud. Ei tahtnud tõusta, ei tahtnud alla, ei tahtnud olla, ei tahtnud süüa, ei tahtnud teki alt välja. Tundus kahtlane. Öökis. Väga kahtlane. 2h oli kahtlane. Lihtsalt lamas. ja natuke veel öökis.

 Siis tõusis, tuhast, küsis süüa, käis poti, läks õue liivakasti mängima. No korras siis.

Siis tagasi päevaplaani. Väike shoping, plika sai tossud, siis Karolini esinemine kalapäeval, mis  oli tore vaadata ja kuulata, kuigi silmi ja kõrvu oli piinlikult vähe. Kassu magas autos. Päris hea ajastus. Nii. Siis Mihkli laadale, arusaamatu, mis õnne need miljon eestlast sealt leida lootsid, Poola kaltsud ja hiina mänguasjad. Me lootsime kanu leida. Ei leidnud. Õnneks vist. Kassu leidis ausa mudelauto mis ei olnud tehtud Hiinas ja Karolin võttis laadaloosi ja sai jackpoti. Jäätist ja õlut niikuinii. Tagasiteele jäi automuuseum. Päris äge. Kassu jooksis mööda saali ringi ja hüsteeriliselt  hüüdis auto-auto-auto-auto-auto. See oli nii lahe. Ja autod olid ka laheda. Ja see, et sama mudelauto oli poole kallimalt vitriinis müügil. Win.

Kodus. Dilemma. Valik läks metsa puude järele. Ja ebatraditsiooniliselt otsustasime tagasitulles mitte neid ära laduda vaid minna värskendavasse jõkke,  süüdata grillil tuli, valada välja vein. Lihtsalt. Et on laupäev ja on suvi ja on puhkus. Ja on lahe. Ja jõuab homme ka. Laduda ja joosta ja kõike muud.

Ja ma tean, et kusagil on teistmoodi lahe ja ma ei läinud sinna. Teinekord. Praegu on niimoodi.

Hea on asjad saada perspektiivi.  Tead ju küll, aga meelest läheb. Näha ja kuulda.  Väikesed asjad ja suured, läbisegi. Kuidas elurõõm oleks igati parem valik kui kibestumine. Eriti kui see kibedus tuleb tühistest asjadest. Sest olulised asjad ei anna põhjust. Et äkki siis ei peakski.

Kuna suurte asjadega on suurepäraselt võib rõõmustada ka pisikeste asjade üle. Et on tullakse kaugelt ja ollakse. Et saab ise minna ja olla. Et kell7 on  trennikott pakitud. Et võib teha, aga ei pea.

Või siis inimkeeles - käisime ilma lasteta südamlikku etendust vaatamas, saime pärast istuda ja kuulata kuidas kõik oli ja kuna maja oli hommikul tühi, siis magada ei raatsinud ja väntasin jõukasse. Ma istun seda toksides soojal rannakivil, juuksed tilkumas, kõrvus on kilked ja merekohin. Jah,  täitsa nitsevoo on. Kuigi istuda enam ei viitsi, midagi võiks ju veel tega aga keegi vist pole nõus koju ka veel minema.

Mulle meeldib. Mulle meeldib kui kell on 7 ja und enam ei ole. Ja enne oli. Ja teistel veel on. Rohkem meeldiks kui oleks juba joostud-ujutud-pestud, aga nii on ka hea. Sest eile  oli ka hea päev.

Ja kõike ei jõudnud. Väga palju ei jõudnud.  Nagu alati. Aga ma sain mis ma tahtsin. Olla turist võõras linnas, koos omadega. Jalutada ja näha ja teha kiriku kõrval pilti ja skoorida riidepoes.  Et oli natuke nagu võitja tunne. Maksta vähem, saada rohkem. Ja kunstnahkseeliku ostsin, ma ei tea mis ma sellega teen, aga sinna ma teda jätta ei saanud.

Kõige rohkem mulle meeldib reiside juures  hommikusöök. Sest hommikusöök on parim osa päevast. Süümepiinadeta muna-kala-juustu ja liitriga koore kohvi. Sest on ju reis ja võib ja on ju hommik ja võib ja tuleb pikk päev ja peab. Sööma.

Ja Kassu oli suurepärane. Ta ei mahu kunagi raamidesse, aga ta oli suurepärane. Ja kui ta tahab mööda vanalinna paljajalu joosta ja jalanõudega lombis hüpata, siis nii ongi. Peaasi, et ei nuta. Eriti. Ja magaks natuke. Nii oligi.

Ja Karolin oli mõistlik. Valib ja mõtleb.  Suurepärane.

Ja kell on alles vähe ja päev on pikk. Ja täna on alles teisipäev. Suurepärane.

Ma olen hoos. Oma random mõtetega.

Mul on vaja konkreetsust. Siis toimib kõik palju paremini. Eesmärk, tähtaeg ja teeme ära. Tihti mul ei ole, on ebamäärane, ajas ujuv midagi, kuskil, mis peaks valmis saama. Ja nii ma ei toimi väga hästi.  Nii ma ei hakka kell 7 hommikul pihta ja nii ma ei tee midagi kell 10 õhtul. Aga võiks ju, kasutamata ressurss. Mul on vaja plaani, alati plaani. Ma pean tegema plaani.

Ja mul hakkab puhkus, päris puhkus. Mitte, et poole kohaga töö midagi ületamatut oleks ja koos plaaniga ma saaks hakkama kõigega korraga, on mõte sellest siiski vabastav. Et ei pea. Hakkama saama kõigega korraga. Tegelikult on sellel aasta puhkus juba niikuinii. Sest midagi ei ole. Maasikaid ei ole. Moosi ja väikest taskuraha ka ei ole, aga aega selle eest küll. Sügavkülm on tühi, aga trennis on aega käia. Mõistus ütleb, et nii ei saa, aga hing laulab sees. Aga mõistus on kuningas ja järgmine aasta enam nii ei saa ka. Sest sügavkülm on tühi.

Aga plaan. Puhkuse plaan. On täitsa olemas, tuleb täitsa tihe.

Nii põhja kui lõunasse, põige üle piiri ja siis jälle tagasi, erinevad teemad, erinevad kohad. Võõrustada ja saada vastuvõetud. Patseerida ja olla.  Anda tähelepanu. Panna purki ja karpi. Õppida midagi uut, praktiseerida vana. Mõtted ritta, pea selgeks. Parandab vaimu ja vaatab objektiivselt. Sikutab kangi ja annab jalgadele valu. Palju.


Kas ainult mulle tundub või ongi ägedad?

Random mõtted. Tuleb vist seeria. Sest midagi asjalikku ei ole. Ja ei peagi olema.

Kui ma hommikul ärkasin, siis vaatasin, et äkki see oli seda ikka väärt. Või vähemalt as good as it gets.  Minu õudusunenägu number kaks. Keset päist päeva mitu tundi pikutada. Ma kunagi ei viitsi. Sellepärast ma ei käigi, et ma ei viitsi. Minna ja olla seal. Pikali. Sest samal ajal saaks ju hoopis kükke teha. Ja esteetika vs saun, ujumine ja vihmas jooksmine...pole eriline dilemma.

Aga mitu tundi pikutamist on millekski ka hea. Pool sellest ajast ma mõtlesin pingsalt kvaliteet aja üle. Teine pool üritasin mitte magama jääda ja norsata. Aga.  Kassuga on lihtne. Tema mängud on lihtsad. Ja mulle meeldib rongi teed teha ja Kassule meeldib minu otsas turnida ja sellega on meil kõik korras. Karolinile ei meeldi rongi teed teha ja mulle enam ei meeldi kui ta mu otsas turnib. Aga ta tahab. Tegelikult küll  mitte, ta tahab lihtsalt tähelepanu ja ei oska seda muud moodi küsida. Ja ma ei oska anda ka mulle tundub. Karoliniga me ei saa mängida normaalseid mänge(laua, kaardi), sest Kassul on oma ettekujutus alati sellest, kuidas miski peaks käima ja teda ümberveenda on raske. Ja kulutab närve. Ja aega. Lihtsam on öelda, et ärme tee. Ja siis me ei teegi eriti. Midagi, koos. Eriti just tubast. Õnneks pole õhtud eriti tubased  ka siis kui veidi tibab. Ja asjad loksuvad enamasti ise paika.

Käisin jooksmas, tegin oma tiiru ära ja siis tegime väikese tiiru koos - mina, plikatirts ja lombakas koer. Ma ei tahtnud alguses, ei tahtnud sundida, sest mälu järgi pole midagi hullemat kui keegi sunnib sind jooksma. Kui sa ei jõua ja kui sa ei taha, siis on see vastik.  Vastik ja tüütu. Aga plika lidus nagu noor sälg - 1.3km ja polnud asigi. Tahtis teinekord veel tulla. Ise tahtis.  Koer ähkis rohkem. Koer on vormist väljas. Koerale peab andma nüüd võimalust, sest käpp kannatab küll ja tahe, see on tal alati olemas, keha peab lihtsalt järgi tulema.

Kell on 9, õhtul. Tee on läbitud ja vesi ootab. Äkki on ikka täitsa mõnus olla.

Minu õudusunenägu. Ma vigastasin jalga. Mida saab teha ühe jalaga.  Vasaku jala 'pistol squat'e til we drop?

Aga muidu ei ole õudusunenägu, muidu on päris mõnna. Siis kui talvel juba magaks istud pragu kaelast saadik jões. Siis kui talvel alles magaks, lähed teed paar kiiremat(vastavalt tervislikule seisundile, mul on umbes 10 tundi olnud hüppeliigese venitus ja mul on juba sellest kopp ees, mul jääb nii palju tegemata ju niimoodi)

Natuke liiga soe ja  natuke liiga kiirelt läheb aeg, aga muidu on natuke liiga hea, et olla tõsi. See eluke.

Kas ma tõesti olen positiivne? Päris mõnna ju :)

alles jääb vein ja juust

ja suvikõrvits. Maasikas läheb juba liiale, süsivesikud ja fruktoos. Hullumaja.

Valikuline ortoreksia, sest kuskilt ju peab silma kinni pigistama, muidu ei jää midagi alles. Ja need mis alles jäävad, sellises koguses vähemalt, on tegelikult kokkuvõttes päris halb. Nii ma siin rattas siis istun.
Ma ei söö neid mõistlikke asju kontrollitud koguses, sest ma ei oska. Kontrollida. Oskan loobuda ja oskan liialdada.

Ja enam rohkem trenni teha ei ole mõistlik, ajaliselt, füüsiliselt. Kuigi tahaks. Mõistus ütleb, et ole normaalne. Aga miski muu ütleb, et tühja kah, tee nii, et vaim oleks rahul. Sest siis see vaim ei ole rahutu ja ei kiusa teisi. Lasebelada ja laseb olla. Endal ja teistel.  Mis mul siis üle jääb eks.

Ma tahtsin vahepeal midagi öelda ja siis jälle ei tahtnud. Sest teadagi ju, ei tasu torkida. Aga ümber ka nagu ei saanud minna, sest see asi oli ikka ees. Aga mõni asi ongi selline, et kui juhtub, siis on parem mitte torkida, unustada  ja minna edasi. Sest kui hakata analüüsima ja uurima ja vaatama siit ja sealt ja nägema põhjuseid, miks nii alati juhtub ja miks need asjad alati eskaleeruvad. Siis tegelikult ju ei taha. Kui sa vaatad hetke, siis pole sellel mingit mõtet. Et sõnad on õhk ja õhk võib olla raske, aga peale vihma on alati värske.  Ja tõde ei selgu kunagi, sest igal on oma mätas ja kõik tahavad kivikuningad olla. Eeldused olid suurepärased ja oleks üks silmapilk möödunud, lihtsalt läinud mööda, olekski kõik võinud nii olla, aga nagu ikka. Live and learn.

Ühesõnaga, see sai nüüd tehtud. Öeldud, et tegelikult oli kõik hästi.

Nüüd, edasi. Sest suvi on ju suurepärane. Ja mul on nii palju öelda aga ka nii palju teha. Ja rohkem tuleks teha.

Ilm oli soe, leil kuum, jõgi jahutav, värvid taldrikul ja ei läinud nii nagu alati. Enam-vähem.

Hommikune lõkkelõhn, värskendav vihma sabin ja aurav kohv. Kaugelt on kuulda koogi praadimist. Ja täna on reede. Thank the stars it's friday. Ja kõik on hästi. Ja kõik on korras. Ja ma isegi tunnen seda.

see ei ole enam ammu majablogi

Eile sadas vihma. Palju vihma. Sajab siiani. Ja tormas. Kohe hullusti tormas, niiet tekkis üllatavalt palju aega. Sest õues ei saanud olla ja õues ei saanud teha. Kui toas (loeb kohvikus, sest kodus polnud ju ka elektrit ja mõneks asjaks seda siiski vaja on) oli juba tehtud küll ja nälg oli võtnud nii silmanägemise, mõtlemise ja tuju (jah ma istusin kohvikus, aga ma ei saanud seal süüa, sest kurat seda teab, mida nad sinna salati ja supi sisse panevad, raudselt kallavad rapsiõli) ja kuna sellist võimalust ei tule nii pea, et väljas on nii halb ja kodus ei saa midagi teha, siis viisin ülejäänud sinna, kus oli tsivilisatsioon säilunud, sporti vaatama ja läksin ise sporti tegema. Minu hinnangul ei ole mõttetumat tegevust ilmas kui spordi vaatamine. Jah, miljon-triljon jalkufänni ei saa ju ometi eksida, sry, aga  minu maailmas küll. Igatahes. Kuhu ma tahtsin jõuda. Miks ma üldse hakkasin täna siia kirjutama, kuigi mul midagi erilist öelda pole. Või tegelikult, minu maailmas on küll. Positive-self-esteem, eneseupitamine, mõtled-oled, mõtled-saad, mõtled-tunned jne Vabandatud küll.
Jätkasin jõukas seal, kus varakevadel pooleli jäin. Sest tükk aega pole olnud sellist ilma, et üldse väljas olla ei kannata. Ja kerge oli. DL 70kg, ma vist tegin ennevanasti 6-8x, ja oli raske, sooned kaelal tukslemas raske. Eile esimese seti ajal ei saanud enne 15 pidama. Ja 15 on liiga palju. See ei ole vastupidavus, see pidi olema jõud ja kontroll. Horisontaalne JP, mäletan, et 109 oli väga raske. Eile ei olnud. Ma juurde ka ei pannud, sest ei olnud selline rekordipurustaja olemine. Aga palju parem hakkas. Palju parem.


jah, see ei ole enam ammu majablogi. Ega siin ei saagi midagi teha. Iga asja eest tuleb võidelda. Elutoariiulite eest võitlesin. Võitlesin väga kaua, et saada kööki ühte reelingut. Õnneks on Ikea. Seal ei pidanud võitlema, panin lihtsalt kotti ja korras. Nüüd võitlen, et saada esikusse pink-kapp-jalatsiriiul asja. Kahjuks on ruumi nii vähe, et poest ei saa. Peab vist ise akutrelli haarama. How hard can it be? Ehhee, ma juba tean vastust. Aga ma võitlen edasi.

Nõudekas sureb vaikselt. Ma vihkan selliseid asju. See on nagu auto parandamine. Maksad ja vastu saad midagi, mis sul juba tegelikult oli olemas. Ei midagi uut, ei midagi läikivat, ei midagi pehmet. Vahetad nõudeka või rattalaagrid ära ja võrreldes selle ajaga, kui need niikuinii korras olid, ei muutu mitte midagi. Ainult vaesem oled.

Päris pikk jutt arvestades seda, et midagi eriti nagu öelda ei olnud. Või oli ikka. Jõud ja Kontroll!

Ma arvasin, et ma kavaldan üle. Et tõusen varem, magan vähem, jõuan rohkem. See võrrand ikka hästi ei kehti.

Mõnikord tähendab tund aega varem tõusmist seda, et mul on joostud-pestud või söödud-töötatud selleks ajaks kui vusserdised ärkavad ja märkavad.

Teinekord tähendab see seda, et ma istun päev  läbi silmad paistes, söögikauss ja kohvikruus nina ees  ja tahtejõuga hoian pead lauale prantsatamast. Tehtud-tehtud. Midagi.

Ma vist vedelesin seal põhjas oma isu täis. Pühin selle sopa maha ja vaatab asjadele vähe helgemalt.

Igas päevas on midagi head.

Nagu näiteks

Esmasp - ma sain kingiks padja. Ja ma olen mitu päeva juba väga hästi maganud. Väga hea padi on. Ma ise poleks endale sellist raatsinud osta.

võitluses mina vs (bp) kang võidan mina. Aastaid +1, raskuseid +1 igale poole ja ikka mina. Natuke kurb on, et plank on liiga kerge. Ma ei viitsi eriti mõelda ja varieerida. Aga mitu minutit planku on ka tüütu. Kassu turjal on päris ok. Tõin endale ühe sangpommi veel.  Jõudu nagu loomal. Ja ON näha ka. Tagasihoidlikkusega ei hiilga. Enam.

Teisip.
Kassu jonnis 45 minutit järjest. Ja mina ei jonninud. Käitusin nagu tasakaalukas täiskasvanu. Ei nutnud koos temaga põrandal maas. Sain aru, et laps on väsinud ja laps on segaduses ja ta tahab süüa aga samas tahab ka kahvli maha visata ja taldriku sinnasamasse järgi lajatada. Et tahab juua, aga tahab ka tassi maha visata. Sest vesi pole päris mahl ja mahl on otsas**  Et tahab pissida, aga tahab ka maas nutta ja pissipotti lillepeenrasse visata. Sest nii halb ja raske on.

Tegin  triatloni. Või tegelikult mingit nelikut.
1)1h jõutrenn/liivakast/pissiste pükste vahetamine*/batuudil/pesu kuivama jne
2)1.5h kerget rattasõitu Karolini tempos.
3)Väga kiiret jooksu oma tempos 20 min
4)Kiire-karge ujumine 5 min


Täna - tegin imelist guljashi. Tõusin vara. ...

*mitte enda omi, nii kõvasti ka ei pingutanud
**issi poo too issi - lohutuseks kõlbas see, et issi poets pärast toob. Valetasin, teadsin, et ei too. Ei lähe mitte poodigi. Täna hommikul valetasin jälle. Issi toob. Tühja ta toob :D Mahlavõõrutus. Ainult suhkruvee peal ei saa ka elada.

ja ignoreerin seda häält peas, mis ütleb, et mis mõte sellel on, mida selles kasulikku on, mis selle eesmärk on? Kus on saavutused, kus on tulemused, päev läheb mööda ja ei midagi produktiivset....

See ju oli ka veel vahepeal. Siplen siin oma egoismis ja väikluses ja unustan kõik olulise hoopis ära.

Meil oli tore nädalavahetus. Lastele preemiaks, et nad on sellised nagu nad on.

Ma virisen kohe ära, siis saab lõpetada positiivse noodiga. Aga virisema peab ka, sest elu õpetab. Ja me oleme küll arenenud ja iga korraga on järjest parem, kuid ruumi veel on. Igatahes. When I'm right then I'm right. Kui aega on vähe, siis kilomeetreid võiks olla veel vähem. Kvaliteetaeg üle kvantiteedi. Eile oli sisuliselt napilt 3h elamust ja ligi 7h autos. Ei ole tasakaalus. Tekitab kalustrofoobiat. Ja need 3h oli tempo-tempo-tempo, et mitte kaotada seda vähestki. Oleks pidanud....aga ma ei julgenud vastutust võtta, nagu alati :)

Aga. Oli tore. Tõesti oli tore. Kassu magas kui vaja ja ei jonninud eriti. Mina magasin kui vaja ja ei jonninud eriti. Ja siis oli kõgil palju toredam. Kilo komme tegi mõnedel ka olemise veel toredamaks. Mekas käidud ja hulluks ei läinud. Kahjuks. Oleks võinud.

5.00 kodu ->8.00 laev, hommikusöögi tüng-10.30->tervetuloa->12.00->varbad vees->16:30->IKEA->sõit-sõit-sõit->20 külla(süüa,sauna,grilli)->9:30sõit-sõit-sõit->12:20 tüng->13.00 Okserattad-kiire-kiire-kiire-16.30-pakitud,söödud-sõit-sõit-sõit(kui kaua võib sõita? Kui kaua? Üks õnneks magas ja teine oli teiste sõidutada ja ma sõin kommi. Palju kommi. Ja küpsist. Ja jõin ühe õlle :D....sõit-sõit-sõit-18.30-jõudsime liiga vara et minna peale ja liiga hilja et minna kuskile mujale. ootame-ootame-ootame 19.50 - laev. istume. istume-22.30-sõit-sõit-sõit-sõit....

Ma olen järgmine kord jälle targem. Liiga palju sõitu, liiga vähe vaadata. Kuigi see vaatamine ei olnud niikuinii plaanis. Aga ma nii hirmsasti tahaks. Alati midagi vaadata ka.

Ja ühtegi pilti pole panna. Ei oot..on ikka. Eelmine kord, kui sadamas autojärjekorras ootasime ja Karolin oli sama vana kui Kassu ja samamoodi ütles, et tal on vaja minna ja kui 2-3a seda ütleb, siis see tähendab, et reaalselt kohe on vaja minna. Eelmine kord oli piinlik lugu,  isegi põõsast ei olnud võtta.  No näed, dejavu, sama asi, 5a hiljem, eluõppetunnid kuluvad ära.

Tagasi argipäeva. Kodu-töö-trenn rattasse. Ja see on ka tore.

HBDTM

1 aasta

Teema seeriast "positiivne mõtlemine". Tuld enesehaletsusele ja maha tegemisele. Progress. Loodetavasti areneb vaim järgi, sest see on ju see, mis tegelikult on oluline. Tasakaal mõtlemises ja rahu hinges. Põhjus tagajärg on mul endiselt sassis nagu alati. 

Ma olen ise ka päris üllatunud. 59.xxx Ma olin lapsena raskem. Võiks ju vaim rahul olla.

Ma käisin eile poes, sest reaalselt palja p-ga ringi käimine tüütas ära. Ma olen alati kadestanud neid, kes saavad võtta allahindluste ajal neid imelikke viimaseid numbreid mega soodsalt. Kunagi pole seal mingit keskmist numbrit. Noh, kes sai eile viimase paari pisikesi teksaseid veel pisem hinna eest? Nagu reaalselt, tavaline lõuna maksab ka rohkem kui need püksid Kui see ei ole õnn, siis ma ei tea mis üldse on.

(ja jah, lapsed ja niidetud muru lõhn ja hommikune linnulaul ja edukus tööl s ja kastetud põllud....ja pisikesed teksad. See viimane on niikuinii ajutine, las ma siis naudin seda nagu see oleks päriselt oluline ja unustame fakti, et oluline oli hoopis muu ja läbikukkumine nagu väheke kõrvetab hinge ja mida sa jooksed siin hommikul vara kui endal on kõik tegemata ja .......nii ta jälle läheb, vaikselt alla ) 

Natuke liiga soe on minu maitsele. Sest mul ei ole isu seda kangi venitada kui niisama juba higi voolab silma. Ja ma ei saa kuskile rattaga minna, sest kuidas sa lähed kasvõi poodi kui pärast on p.... märg?  Ja peaks vist kastma. Ja ma ei viitsi enam mõelda sellest ja tollest ja kuidas ma peaks midagi tegema mida ma ei tee ja kuidas siis kõik on pooleli ja tegemata ja kuidas ma ikka ei ole see ja too ja mis ma kõik võiks kui ma saaks või miks ma ei suuda ja ei taha ja....Lihtsalt off.

Kaspar - aia, poo aia. issi prõmm prõmm.

Issi tuleb koju autoga ja pärast lähme poodi jäätist ostma

Kaspar - mõmmõmmõmm (lõuga väristades ja ujumisrõngast ümber toppides)

Lähme ujuma

Kaspar - nuft, emme tufta

Lähme dushi alla 

Kaspar - hee tauto, tii tauto, pih päh, põmm

Prügiauto viib prügi ära



Kaspar räägib pikad jutud maha. Ta räägib koju jõudnutele kõik ära, mis vahepeal  juhtus ja me saame kõigest aru. Imeline. Ta muudkui teeb ja toimetab, kõiges tahab suur abiline olla. Eriti kui on midagi meisterdamist, midagi auto või kärudega seoses või kastmist.  Muru riisuba ja veab, niitmist ainult kardab, temaga koos on see töö välistatud.   Ja hea ongi.

Ja ma nii kartsin, et kui Karolin jääb koduseks, siis meil on tüli tüli otsa, sest meie huvid ja arusaamised põrkusid viimasel ajal liiga tihti. Ja jah, loomulikult ma tean kelle süü see on ja kelle käes lahenduse võti on ja kuidas peaks käituma ja olema suurem ja targem. Aga ma olen viimasel ajal ainult suurem olnud. Ootamatul kombel on kõik lahenenud suurepäraselt ja mina ei ole selle heaks eriti midagi teinud. See targem tegi. Tema on olnud tubli ja tragi ja hea ja nüüd olen olnud mina suurem ja targem ja hea. Kuigi lõpptulem on sama, oleks võinud põhjus ja tagajärg olla vahetuses.

Aga on nagu on ja hea ongi.

 Jälle. Jälle... Ma viimasel ajal leian end liiga tihti mõttelt, et äkki see ajukeemia on ikka veits nihkes. Tahaks alla anda ja plaastri peale tõmmata ja mitte ise sellega vaeva näha. Sest vaev on ju raske. Et eluolu objektiivne reaalsus ei ole minu enda suhtelise reaalsusega üldse tasakaalus. Saa sa siis aru, mis viga on täpselt, kui pealt paistab, et justnagu ei olekski.

Mis on valusam - läbikukkumine, allaandmine, mitteüldse pihta hakkamine? Ma natuke pean vist laskma endal vedeleda selles põhjas. Sest samm on raske ja energiat ei ole. Natuke saama üle sellest, et vahel ongi reaalsus lihtsalt nii ja lootmine ja positiivsus on ullikestele.

Ja ometi päike sillerdab taevas, mul on keset päeva aega pusserdisega batuudil põrgata, justkui päris näljas ja paljas ka ei ole. Näljas võiks muidugi natuke olla, aga see on osa probleemist.

Hein on üle pea, rohi on ülepea, kohustused ülepea ja ma teeks ja toimetaks, aga käed on ju seotud. Ja tegelikult on see ju hea ja tegelikult peaks seda nautima, sest see läheb mööda ja siis ei taha enam keegi mul süles istuda ega batuudil põrgata. Ja siis mul on kahju.

Kurat, et nii kaua peab ka valge olema. Oleks pime oleks hing rahul. Aga on valge ja näeks ja saaks ja peaks ju minema.....aga kell on palju ja päev on ju otsas ja tekid on vaja peale tõmmata.

Tulles päriselu juurde - Kassu jäi jalapealt haigeks. Nii täpselt poole sammu pealt. Kõik oli korras, ühel hetkel hakkas nutma ja tahtis sülle ja enam maha ei tahtnudki. Kuniks jäi magama. Ja nüüd on natuke haige.

Ja homme on tähtis päev, aga seda siia maseka vahele ma ei põimi. Sest see ei ole minust, see on väikese inimese suur päev, verstapost ja millegi lõpp ja uue algus. Ja ma ei tohi seda ära solkida. 

Teeme nii hoopis, et klaas on siiski pooltäis.
Tegelikult jäid ju pooled kanad alles, piletid Tenerifele olemas hoolimata sellest, et nael maksab palju rohkem kui eur, täna ütles mikker üles alles eel-eel viimase loo ajal ja neli on alati parem kui üks. Ükskõik  mis, ka null, on parem kui üks. Äkki see, et ma pole olnud kunagi nii heas vormis, on piisav, sest ma ei ole seal veel kunagi enne olnud ja see, et paljud on paremad ja mina peaks või võiks ka olla võib kunagi juhtuda või võib mitte juhtuda ja ehk ei olegi seda vaja. Pick your battles as they say....
Äkki ma ikka jõuan, sahmimine ei vii kuhugi. Vahel on vaja tegutseda ja vahel on vaja võtta hoog maha, et olulised asjad saaksid tehtud ja mitteolulised ei raiskaks ressurssi. Tuleb teha valik. Prioriteedid. Kontrollida ennast. Sest lapsed, need matkivad  käitumismalle ja peegeldavad seda mida sa neile annad.  Kas ma tahan, et nad käituksid nagu mina ja vastaksid mulle samaga?

Ameerikamäed. Ülepäeva üles-alla. Kurkum piimaga, nõges omletti ja kõik saab korda.

Päikeselise hommiku deprekalaks....läks käima nüüd. Ainuke point sellel siin on maandus, valada see sopp ja hala abstraktselt välja, et äkki siis ma ei kalla seda  neile päris inimestele enda ümber peale. Äkki.

ja jah, ma tean, kõik on hästi, kõik läheb paremaks. Paljudel on hullem, paljud on näljas, haiged ja paljad. Kõik on suhteline. Et mõtle positiivselt ja head asjad juhtuvad. Aga iga päev juhtub midagi, millega tegelemiseks on vaja seda mõttejõudu, et mitte langeda negatiivsuse küüsi, et leida head ja mitte olla Iiah. Aga vahel ei ole nii, et "either you win or you learn". Vahel on lihtsalt "fail" Sest looduse, tehnika, süsteemi ja aja vastu ma olengi jõuetu. Ma võin küll õppida, aga hetke reaalsust see ei muuda. Et on fail.

Kell on alles 9 ja juba ma tunnen, et ma ei jõua kõike ära teha, ma olen juba liiga vähe teinud, liiga palju söönud, liiga vähe liikunud, liiga palju aega kulutanud mõttetustele, liiga kaua olnud ärritunud. Täna on kolmapäev, nädal on juba läbi saamas ja ma ei saanud oma plaani täis. Kuu lõpeb kohe ära ja algab uus ja mul on kõik alles pooleli.
On täiesti võimalik olla masenduses kui sul on õhupall. On küll.

Kell 6.30

Hommikul. Sest kui see oleks õhtul, siis oleks tegemata töö ja segamini elu ja õnnetud lapsed. Aga see on hommikul. Ja ma ei pea tundma grammigi süüd. 

Ma olen koguaeg üks igavene Iiah. Leian igakord üles selle tõrvatilga oma elu suures ja magusas meepotis. Ma näen, kuidas plika on samasugune. Õudne, kui raskeks see tema elu teha võib. Kohe hakkan ümber kasvatama. Kui teaks vaid kuidas. Lihtne näide - kui on olnud tore päev, käidud ujumas, oldud koos, lubatud burksi, siis suu kisub kõveraks kui burksiga ei kaasne kartul või plastmass julla. Lisame kakskümmend aastat elukogemust, suuremaid soove kui burks koos kartuliga ja saamegi Iiahi. Aga ma hakkan ennast ka ümber kasvatama, sest ajal on tiivad ja ta oskab lennata. Ei ole vaja tal lasta mööda lennata. Ja ma tean seda ammu ja see on nii lihtne ja elementaarne.

Ma hakkan notsuks nüüd. On võimatu olla masenduses kui sul on õhupall

ja üleüldse olen avastanud, et ei pea niipalju magama. Vabalt võib tõusta tund aega varem, sellevõrra jääb õhtul kiiremini magama, võidab terve tunni tegutsemisele ja unetunde saab ikka samapalju. Või noh, peaaegu. Kui kuskilt pole võtta, siis kuskilt ikka on.

Relatiivsusteooria jälle. Kuidas mõnipäev on kõik ummikus ja halvasti ja järgmine päev jooksevad asjad  ise paika ja kõik on suurepärane. Hämmastav on see, et öö jooksul ei ole tegelikult mitte midagi muutunud. Mis see siis on kui mitte relatiivsus. Või subjektiivsus? Igal juhul saab seda reaalsust ise luua.

Kevad on alati selline, et tuhat mõtet kihutab peas ja ikka ma seisan seal perroonil ja mõtlen, et järgmine aasta. Et tuleb uus rong. See aasta ma päriselt usungi seda. Aga mitte täna. Täna ma ei tahagi veel sellele rongile istuda. Ja siis ei ole vaja selle rongi kõrval JOOSTA ka. Sest see ei vii kuhugi. Kulutab ainult aega ja kurnab vaimu.


Aga. Otsisin motivatsiooni. Sest enda seest kippus kaduma. Hetkeks tundus.

See polnud küll see teema miks ja mida ma otsisin aga tundus natuke nagu naer läbi valu :"sweat like a pig, look like a fox" "Eat like a pig, look like a pig".

Ma vist juba kordan ennast. Kõik need mõtted on juba olnud. Aga ikka hakkas kergem. Igakord hakkab.

mis on hullem kui enda pildi vaatamine? Enda video vaatamine. Sa näed, mis sa tegid ja kuuled, mis sa rääkisid. Õudne. Aga muidu ei saa ja muidu ei õpi. Harju ära!

Vaatab nüüd enda ninast kaugemale ja näeb jälle kuidas kõik on suurepärane, neid pilte mulle meeldib vaadata.

Mul mõte voolab läbi näppude klaviatuurile ainult siis kui negatiivne energia otsib välja pääsu. Ainult siis kui tahaks nutta ja appi karjuda. Praegu väga ei taha. Naerda ja hõisata? Sellega ma olen ettevaatlik. Võib-olla ei peaks, võib-olla peaks laskma rõõmul tulla ja olla. Äkki ta siis tahaks rohkem tulla, olla ja jääda?. Äkki sellega on nii nagu kõige muuga, et harjutamine teeb meistriks?

Väliselt on kõik endistviisi. Hästi. On ju alati olnud hästi. Muutud natukene sisemiselt, muudad natukene oma suhtumist, seda pidepunkti. Ja saab parem. Vaatad kõrvalt ja näed, et onju suurepärane. Rohkem kohal olla, siis kui on see hetk, rohkem positiivsust, rohkem objektiivsust, vähem hala pikem samm?



Ma sain uue telefoni ja ma olen väga rõõmus. Mitte telefoni üle. Mitte sellepärast, et see on ilus ja uus ja sellega saab helistada kohe,  mitte kolme minuti möödudes ja mitte ka sellepärast, et kuumakse on väiksem isegi kui enne ja nett palju kiirem vaid hoopis selle üle, et nüüd ma saan püüda kinni need hetked, need hetked kui Kassu teeb naljakat häält, kui ta silmad lähevad suureks ja ta tõstab oma pisikese näpu ja osutab sellega  tee poole ning ütleb vene aktsendiga "BUSS". Või kui Karolin paneb lihtsalt linna minekuks selga riided, milles ta näeb välja just nii äge, et tahaks teha pilti. Või kui me kiigume mänguväljakul ja päike paistab meile peale ja õhk on mõnusalt soe. Kõik need hetked tahan alles jätta.

Lähenedes objektiivselt, vaadates suhteliselt, arvestades asjaolusid - kõik läheb suurepäraselt. Enamgi veel. Kas ma ise oleks seda uskunud mõnda aega tagasi. Ei. Kas kunagi on algus ideaalne, sile sirge  tee ilma konarusteta? Ei kõla just usutavalt. Ma olen andnud oma parima, otsinud ja kasutanud iga võimaluse. Aga midagi nagu närib, hirm, et see läheb minust mööda, et ma magan selle maha, kes kannatab, see jääbki kannatama või on agarus ogarus? Ma olen olnud endast üle, ignoreerinud seda, mis peeglist vastu vaatab, unustanud selle milline ma olen, summutanud iga tärkava kahtluse, leppinud sellega, et kõigile ei saa meeldida ja arvestanud sellega, et ükskord ma kuulen seda. Aga ikka on üllatav. See sära silmis, see energia, see väga hästi ju, üllatavalt hästi jne kaob  kohe kui  ilmneb vihje, et äkki kellegi meelest ei olnud või ta ei nänud seda.

To avoid criticism - to nothing, say nothing, be nothing (Aristotle). Seda ma olengi siiani teinud, aeg on teha midagi muud. Tüdruk,  aeg on paksu nahka kasvatama hakata!

...3 päeva hiljem -   Life does not get easier, I just get stronger. Bring it on!

Veidi tobe on, aga mind aitab, aitab olla fokuseeritud, aitab olla motiveeritud.  Niiet elame üle.

Kui ka kõik ei lähe nii nagu plaanitud on igal juhul õppetund. See võtab aega. Ja pühendumust. Ühte mul on.